Üks mees lähenes Buddhale sügava murega. Ta ütles: “Ma olen väga rikas, aga mul pole lapsi. Mu naine on surnud, ja kuigi mul on kõik, mida raha eest saab osta, tunnen ma tühjust. Tahaksin teha mingit kasulikku tööd, et saada pälvimusi. Mida ma võiksin teha haigete ja hüljatute heaks?”
Buddha kuulas meest rahulikult, kuid tema silmadesse ilmus kurbus. Ta laskis pea veidi alla ja pisarad voolasid mööda tema põski. Mees jäi segadusse ja küsis: “Miks sa järsku kurvaks jäid? Su silmis on pisarad.”
Buddha tõstis pea ja vaatas mehele otsa. Tema hääles oli rahu, kuid ka sügav tõsidus. “Ma olen kurb, sest sa tahad teha head, aga kahjuks ei saa sa kedagi aidata enne, kui sa oled aidanud iseennast.”
Mees jäi nõutuks. “Mida sa sellega mõtled, Õpetaja? Ma olen valmis andma oma raha, oma aega, isegi kogu oma jõu, et aidata teisi.”
Buddha vastas: “Sinu vundamendiks olev “metall” pole veel kullaks muutunud. Sul puudub tõeline kese, kust kiirgaks kaastunnet. Kui sa ei suuda armastada ja aidata iseennast, siis on su teod kui tuule peletatud suits, mis ei ulatu oma eesmärgini.”
Mees oli hetkeks vaikne ja küsis siis: “Kuidas ma saan aidata iseennast?”
Buddha vastas: “Õpi tundma iseenda südant. Leia rahu ja rõõm oma sisemuses. Kui oled iseendaga leppinud ja oma hinge tugevdanud, muutub sinu kaastunne loomulikuks, sügavaks ja siiraks. Alles siis saavad sinu teod olla tõeliselt puhtad ja ulatuda teiste südameteni.”
Mees mõistis Buddha sõnu. Ta mõistis, et tema soov aidata teisi oli õilis, kuid puudulik, sest ta polnud leidnud rahu omaenda hinges. Sellest päevast alates pühendas mees aega iseenda mõistmisele ja tervendamisele. Alles siis, kui ta leidis oma sisemise tasakaalu, tundis ta, et tema headus saab olla ehtne ja mõjuv.
Aita kõigepealt iseennast, et saaksid aidata teisi. Sisemine rahu ja tasakaal on vundament, millest tõeline kaastunne ja abivalmidus saavad kasvada. Ainult siis, kui sa oled iseenda valgusallikas, saad valgustada teisi.