Ühes väikeses külas, mida ümbritsesid kõrged mäed ja rohelised väljad, kogunesid inimesed igal aastal suurel väljakul, et tähistada ühtsuse päeva. See oli traditsioon, mis oli kestnud läbi põlvkondade. Inimesed tulid igast ilmakaarest, erinevatest usunditest, kultuuridest ja taustadest, kandes kaasa oma muusikat, toite ja lugusid.
Sel aastal astus pidustuste ajal rahva ette vana rändaja. Ta kandis pleekinud keepi ja tema silmad olid täis sügavat elutarkust. Rändaja vaikis hetke ja hakkas siis rääkima: „Olen reisinud läbi kõrgete mägede, mööda avaraid meresid ja üle kuumade kõrbete. Iga kord, kui ma kohtasin inimesi – olgu nad rikkad või vaesed, erinevat värvi, keelt või kultuuri –, avastasin ma sama tõe: me kõik oleme ühesugused. Meie südamed tuksub sama rütmi, meie unistused otsivad sama valgust ja meie mured kaotavad oma varjud, kui neid jagatakse.
Olen näinud naeratust lapse näol, kui talle ulatatakse käsi, ja pisaraid ema silmis, kui ta kaotab armastatu. Need hetked ei tunne piire ega keeli. Meie inimlikkus on meie suurim ühisosa. Me jagame sama taevast ja kõnnime samal maal. Kõik muu – meie erinevused – on lihtsalt mustrid elusuuruses kangal.“
Rahvas kuulas vaikuses. Rändaja sirutas käed laiali ja jätkas: „Nii kaua, kui me mäletame, et see, kes seisab meie kõrval, on meie vend või õde, ei ole vahet, mida ta kannab või kust ta tuleb. Armastus, hoolivus ja kaastunne on keeled, millest me kõik aru saame. Jagagem neid rikkalikult, sest maailm ei ole ilus oma eripärades üksinda, vaid ühtsuses, mille need eripärad loovad.“
Väljakul valitses vaikne tunnustus. Inimesed naeratasid üksteisele ja tundsid, et nende erinevused ei lahuta, vaid rikastavad neid.
Sellelt ürituselt lahkudes kandis igaüks endaga midagi erilist – mõistmist, et nad ei ole kunagi üksi. Kõikjal, kuhu nad lähevad, leiavad nad teisi, kes jagavad nende inimlikkust, unistusi ja südamehäält.
Moraal: Meie maailma tõeline ilu peitub inimlikkuses – mõistmises, et vaatamata kõigile erinevustele oleme me kõik osa ühest hingemaailmast.