Õpetaja istus koos oma õpilastega, kui üks neist küsis: “Õpetaja, kuidas leida hingesugulane? Kas see on keegi, kes on nagu mina ja jagab minu huve?”
Õpetaja naeratas ja ütles: „Hingesugulane ei ole lihtsalt keegi, kes jagab sinu huvisid või kelle kõrval sa end mugavalt tunned. Hingesugulane on keegi, kes valib sinuga koos kasvamise, isegi siis, kui elu pakub väljakutseid. See on inimene, kes armastab sind siis, kui sa oled oma parimas vormis, ja jääb sinu kõrvale, kui sa oled haavatav.“
Õpilased jäid mõttesse, kuni teine küsis: „Aga mis siis, kui säde kaob? Mis siis, kui kired kaovad?“
Õpetaja vastas rahulikult: „Armastus ei ole ainult säde või jagatud kired. Armastus on teadlik otsus kasvatada midagi sügavamat – midagi, mis seisab vastu ajale ja katsumustele. See pole ainult naer ja päikesepaiste; see on valmisolek seista üheskoos tundmatuse ja raskuste ees.“
Õpilased kuulasid, kui õpetaja jätkas: „Kõige lõpuks ei mäleta me ainult päikeselisi päevi. Me mäletame, kuidas me armastusega ehitasime ja kasvatasime midagi, mis jäi püsima. Armasta eesmärgiga, armasta endast kaugemale ja armasta teadmist, et see, mida sa loovad, on ilus ja hea.“
Õpetaja sõnad jäid õpilastega, tuletades neile meelde, et tõeline armastus ei peitu ainult hetkes, vaid selles, mida koos kasvatatakse – hoolimata väljakutsetest ja igapäevaelu argisusest.
Moraal: Armastus on valik, pühendumine ja valmisolek ehitada koos midagi püsivat, mis ületab ajutised tunded ja hetked. 
