Kauges Jaapani külas elas noor sepp nimega Haruto, kes oli tuntud oma osava käte ja suurepärase töö poolest. Tema sepikojas sündisid parimad mõõgad, kuid Haruto oli tuntud ka oma kangekaelse ja kiire loomuse poolest.
Ühel päeval külastas küla mõjuvõimas samurai, kes soovis tellida endale mõõka, mis oleks kõigist teistest kaunim ja tugevam. Haruto nõustus, kuid lisas tingimuse: “Kui soovite parimat mõõka, peate selle eest maksma kulla ja kannatlikkusega.”
Samurai nõustus ja andis Harutole tellimuse. Kuid paari nädala pärast tuli ta sepikotta tagasi, oodates, et töö oleks juba valmis. “Kus on minu mõõk?” küsis samurai nõudlikult. Haruto, keda häirisid samurai korduvad külastused, vastas teravalt: “Ma olen meister, mitte ori. Teie mõõk on valmis siis, kui mina ütlen!”
Samurai jäi vaikseks ja lahkus. Haruto oli oma karmuse üle rahul, tundes end võitjana. Kuid järgmisel päeval ei tulnud samurai tagasi. Selle asemel levis külas jutt Haruto ebaviisakusest, tema austuse puudumisest ja kiirest vihast. Kuigi ta oli meister, hakkasid inimesed eemale hoidma, kartes tema temperamenti.
Aastad möödusid, ja kuigi Haruto jätkas oma tööd, polnud tema sepikoda enam kunagi sama kuulus. Tema üksainus tund ebaõiglasust samurai vastu oli määranud tema maine, ja see maine järgnes talle kogu elu.
Haruto mõistis lõpuks, et see, kuidas me ühes lühikeses hetkes käitume, võib jääda inimestele meelde igaveseks. Seetõttu hakkas ta oma käitumist hoolikamalt kaaluma, aga minevikku ta muuta ei saanud.
Moraal: Meie teod, isegi need, mis kestavad vaid hetke, loovad peegli, mille kaudu teised meid näevad. Käitu nii, nagu sinu iga hetk jääks mälestuseks terveks eluks.