Ludwig van Beethoven istus üksinda oma kitsukeses toas. Ta sulges silmad ja kuulas vaikust, mille katkestasid tema enda mõtted – mõtted kaotusest, valust ja pimedusest, mis ta hinge varjutasid. Ometi, isegi selle vaikuse sees, tundis ta noote – noote, mis moodustasid uue meloodia.
Ühel päeval küsis temalt üks austaja: „Kuidas te suudate luua nii võimsaid ja ilusaid sümfooniaid, kui teie elu on täis nii palju raskusi ja kannatusi?“
Beethoven mõtles hetkeks ja vastas: „Kannatused on nagu dissonants muusikas. Alguses tunduvad nad valed ja häirivad, kuid nende kaudu sünnib lõpuks harmoonia. Ilma nendeta ei ole kasvu, ilma pimeduseta ei paista valgus nii eredalt.“
Ta lisas kindla häälega: „Läbi kannatuste jõuan ma täiuseni. Need on minu õpetajad, mis juhivad mind sügavamate tõdede juurde. Kannatused ei ole minu lõpp, vaid osa minu teekonnast. Ilma nendeta ei oleks mu looming see, mis ta on.“
Sel hetkel mõistis kuulaja, et Beethoven ei loonud muusikat ainult nootidest – ta kirjutas oma hinge ja kogemuste sümfooniat. Tema meloodiad rääkisid universaalsest tõest: et ka kõige raskematel hetkedel on võimalik leida ilu ja kõrgemat tähendust.
Moraal: Kannatused ei ole lõpp, vaid sammud kõrgema enesemõistmise ja loovuse poole. Läbi raskuste suudame jõuda sügavama rahu ja täiuseni, mis peegeldab meie tõelist olemust.
