Ühes väikeses külas, mida ümbritsesid mäed ja voolavad jõed, elas noor naine nimega Alina. Ta oli alati teinud kõike teistele meele järele – töötas väsimatult, aitas abivajajaid ja püüdis iga hinna eest olla täiuslik tütar, sõber ja kolleeg. Ometi tundis ta oma südames tühjust. Ta andis endast kõik, kuid midagi jäi alati puudu.
Ühel hommikul otsustas ta minna järve äärde, et vaikuses mõtteid koguda. Peegelsile vesi kutsus teda istuma ja oma peegelpilti vaatama.
„Kes ma tegelikult olen?“ sosistas ta vaikselt.
Tema küsimus jäi kajama ümberringi, kuni ta kuulis tuttavat häält. Küla tark naine, vanaema Sofia, oli samal ajal järve äärde jalutama tulnud. Ta istus Alina kõrvale ja naeratas soojalt.
„Sa otsid vastust, kas pole?“ küsis Sofia.
Alina ohkas ja noogutas. „Miks ma tunnen, et ma ei ole kunagi piisav? Mida rohkem ma annan, seda tühjemana ma ennast tunnen.“
Sofia sirutas käe ja tõi järvest välja väikese kivi, visates selle vette. Lainekesed hakkasid tasapisi laiali liikuma.
„Vaata vett, mu kallis. Kui sa viskad kivi sisse, loob see ringe ja levib kaugemale. Aga mis saab siis, kui järv on kuiv? Kas see suudaks laineid tekitada?“
Alina vaatas vett ja mõistis äkitselt – ta oli andnud liiga palju, unustades ennast.
„Sa ei saa teistele anda seda, mida sul endal ei ole,“ ütles Sofia rahulikult. „Enda väärtustamine ei ole isekus – see on hoolitsus. Kui sa austad ja armastad ennast, muutud tugevamaks ning suudad teisi aidata hoopis sügavamalt.“
Alina sulges silmad ja hingas sügavalt sisse. Ta mõistis, et tõeline väärtus algab seestpoolt. Ta ei pea pidevalt tõestama oma väärtust teistele, vaid peab õppima iseennast hindama, oma vajadusi kuulama ja rõõmu tundma väikestest asjadest.
Pärast seda päeva hakkas Alina tegema väikseid muutusi – ta õppis ütlema „ei“ ilma süütundeta, leidis aega enda jaoks ja hakkas väärtustama seda, mis teda tõeliselt õnnelikuks tegi. Ta avastas, et kui ta ennast austas, austasid ka teised teda rohkem.
Loo moraal: Enda väärtustamine ei ole luksus, vaid vajadus. Ainult siis, kui hindame ja armastame iseennast, suudame ka teisi siiralt toetada ja armastada.
