Ühes väikeses külas, mis asus kõrgete mägede jalamil, elas vana mees nimega Elias. Teda tunti kui kõige arukamat inimest kogu piirkonnas. Inimesed tulid talle tihti nõu küsima, kuid ta vastas harva otse. Selle asemel esitas ta neile küsimusi, mis panid neid sügavalt järele mõtlema.
Ühel päeval tuli noor mees nimega Karl tema juurde ja ütles: „Elias, ma tahan olla edukas ja rikas, kuid kõik tundub nii keeruline. Inimesed ütlevad, et edu nõuab õigeid otsuseid, aga ma ei tea, millised need on. Kuidas sina alati tead, mida teha?“
Elias naeratas rahulikult, pani oma kepi kõrvale ja viipas noormehele kaasa tulla. Nad kõndisid mööda kitsast mägiteed, kuni jõudsid vana puuni, mille oksad ulatusid laialt üle oru. Elias osutas puule ja ütles: „See puu on siin kasvanud aastakümneid, trotsides torme ja kuumust. Kas sa tead, miks ta siin nii tugevana seisab?“
Karl mõtles hetke ja ütles: „Sest tema juured on sügaval maas?“
Elias noogutas. „Täpselt! Arukas inimene on nagu see puu. Ta ei torma kohe otsustama ega reageeri tormidele, vaid süveneb, vaatleb ja õpib. Otsused, mis on tehtud läbimõeldult ja rahulikult, kannavad alati vilja.“
Karl jäi mõtlikuks ja küsis: „Aga kuidas ma õpin selliseks muutuma?“
Elias naeratas taas: „Õpi kuulama rohkem, kui räägid. Küsi rohkem, kui vastad. Ja ole kannatlik, sest tarkus tuleb ajaga, kui sa oled valmis seda vastu võtma.“
Karl naeratas ja tundis, et oli saanud rohkem, kui ta oskas oodata – mitte lihtsalt vastuse, vaid uue vaatenurga, mis aitas tal edaspidi elule rahulikumalt ja arukamalt läheneda.
Loo moraal: Arukus seisneb oskuses vaadata sĂĽgavamale, kuulata hoolikamalt ja teha otsuseid, mis tuginevad rahule, mitte hirmule.
