Neiu otsis endale aastaid kaaslast, lõi end iga päev lille ja käis igalt poolt otsimas. Nii otsis ta aastaid, aga potentsiaalset peigmeest ei kuskil…
Ühel imelisel päeval tuli ta väsinult põllult kartuleid võtmast, kartulikorv käes, tolmune nagu tont…
Neiust mööduv noormees pakkus abi raske korvi tassimisel… ja sealt see elu õnn algaski, mis kestab siiani… kui nad surnud ei ole…
Otsida armastust on hea, kuid leida seda otsimata veel parem.
Õnn on nagu liblikas, mis tagaaetavana jääb kogu aeg käeulatusest välja, kuid vaikselt oodatuna võib laskuda su käele.
Avades oma südamete südame, tunned sa sügavat rõõmu sind ümbritsevate inimeste seltsist… Kui oled avatud igapäevasele ilule, salapärale ja suurejoonelisusele, siis mõistad, et see ongi alati ilus, salapärane ja suurejooneline ning jääb selleks ka edaspidi.
