Paulo Goelho on kord kirjutanud: “Silmad on hinge peegel ja peegeldavad kõike, mis näib olevat peidetud; ja nagu peegel, peegeldavad nad ka neisse vaatavat inimest”. 
Silmad on looduse ainulaadne kingitus, mille kaudu on näha kogu maailma värviline, hea ja halb.
Silmad on meie imelise ja keeruka organismi üks keerukamaid osi.
Kõigil olenditel on silmad, kuid neil on inimeste jaoks erinev tähtsus. Silmad on keha kõige õrnem osa, seega on nende kaitsmine sama oluline. Silmade ülesanne on ainult näha ja nähtud sõnumit ajule edastada. Tänu silmadele näeme teisi inimesi, esemeid, teid, erinevaid värve ja…
Silmad ei pruugi sõnu välja öelda, kuid nad räägivad palju. Kui vaadata inimesele silma, siis silmadest väljub inimese elustiil, õnn ja õnnetus, tarkus ja rumalus, südameavaruse ilus ja keskpärasuse hallus, armastus ja iha…
Kui vaatate kedagi armastusega, siis tungivad teie silmadest välja kõikehõlmava jõu kiired, mis toidavad aktiivselt teie ihaldusobjekti.
Ja on ka silmi, mida tahaksid jälle ja jälle uuesti näha ja on ka selliseid silmi, mida ei suuda vaadata.
On hurmavaid silmi, milles peegeldub valgus, naer ja rõõm. Aga on ka selliseid, mille pilk paneb nutma, kaasa tundma, osa saama. Silmades paistab inimese elulugu, silmad on hingeteatmik, isiksuse sõnadeta infoväljund, hinge suhtlusväli, südame kood.
Kui vaatlen merd, näen loomingu algust; kui näen inimest, imetlen inimese sihtteost, tippu, viimase täiuse ilu, imet, kellest vaid üks samm viib looja eneseni.
Charlotte Brontë on kord kirjutanud oma raamatus Jane Eyre: “Õnneks on hingel tõlk – sageli teadvuseta, kuid siiski ustav tõlk – silmas”.