Pärimustarkus: “Tõeline armastus räägib tõtt, isegi siis, kui see pole lihtne – sest ainult tõde suudab armastust hoida.”
Lea ja Erik olid koos olnud aastaid. Nende suhe oli täis kirglikke hetki ja sügavaid vestlusi, naeru ja vaikust, päikeselisi päevi ja tormiseid öid. Aga oli üks asi, mis sidus neid rohkem kui miski muu – ausus.
See ei olnud lihtne ausus, mitte pelgalt tõe rääkimine, vaid sügav, siiras ja kartmatu avatus, mis lubas neil teineteise kõrval olla sellised, nagu nad päriselt olid – ilma maskide ja ilustamata sõnadeta.
Ühel õhtul, kui vihm krabistas aknaklaasil ja küünlavalgus valgustas nende väikest elutuba, küsis Erik äkki: „Kas sa oled minuga õnnelik?“
See oli küsimus, mida paljud ei julgenud küsida. Ja see oli küsimus, millele paljud ei tahtnud päriselt vastata.
Lea hingas sügavalt sisse. Ta ei hakanud otsima sõnu, mis oleksid kõlanud ilusasti või rahustavalt. Ta vastas nii, nagu nad alati olid teinud – tõega.
„Mõnikord ma olen. Mõnikord tunnen ma end eksinuna. Mitte sinu pärast, vaid enda sees. Aga ma olen õnnelik, sest ma tean, et ma saan sulle seda öelda.“
Erik noogutas. Ta mõistis. Ausus ei olnud ainult ilusate asjade jagamine – see oli julgus öelda ka valusat, riskida, et teine inimene võib haiget saada, kuid teha seda armastusest, mitte kavatsusest haiget teha.
Armastus, mis kasvas aususest, oli vaba. See ei olnud seotud hirmuga kaotada või vajadusega meeldida – see oli tõeline, puhas ja sügav.
Nad õppisid, et ausus ei ole relv, vaid sild. See ei lõhu, vaid ehitab. See ei tee haiget, vaid tervendab.
Ja kõige olulisem – see loob armastuse, mis kestab.
Moraal: Tõeline armastus ei karda ausust. See ei peida end ilustatud sõnade taha ega karda tõde, sest just ausus on armastuse kõige tugevam keel – see, mis loob usaldust, sügavust ja vabadust.
See lugu kajastab sügavalt pärimustarkust, mis räägib aususest kui tugevaimate suhete alusest, usalduse ja armastuse sidujast ning tõe väärtusest. Rahvapärimustes on ausus alati olnud kõrgelt hinnatud põhimõte, sest see toob selgust, hoiab hinge puhtana ja loob tugevaid sidemeid inimeste vahel.
Selles loos kajastub pärimustarkus järgmiselt:
Ausus on tugevate ja püsivate suhete alus – tõde võib olla raske, kuid ilma selleta pole usaldust.
Pärimustarkus: „Tõde võib valus olla, aga vale tapab.“
Tõde ei ole relv, vaid sild – see ühendab inimesi ja aitab suhteid hoida.
Pärimustarkus: „Õiged sõnad ehitavad silla, valed põletavad silla.“
Tõeline armastus ei karda ausust, sest see loob vabaduse ja siiruse tunde.
Pärimustarkus: „Kes armastab, see räägib tõtt – kes valetab, see ei armasta.“
Siirus ja avatud süda hoiavad suhteid tugevana, sest tõde ei lõhu, vaid loob.
Pärimustarkus: „Aus süda räägib, peidetud süda petab.“
Lõplik pärimustarkus:
“Ausus ei ole ainult armastuse keel – see on ka selle vundament.” 