Mirel oli alati uskunud, et kui ta ühe eluprobleemi lahendab, siis saabub lõpuks rahu. Ta arvas, et kui ta õpib ära ühe raske õppetunni, siis rohkem sarnast valu taluda ei tule. Kuid elu õpetas talle midagi muud.
Ühel kevadhommikul, kui ta istus järve ääres ja vaatas veepinda, meenusid talle kõik katsumused, mida ta oli läbi elanud. Läbitud raskused olid teda vorminud, kuid kas nad olid teda vabastanud?
Ta oli pidanud õppima lahti laskma.
Ta oli pidanud õppima kannatlikkust.
Ta oli pidanud õppima, et mitte kõik inimesed ei jää.
Ja ometi, iga kord, kui ta arvas, et ta on lõpuks midagi täielikult selgeks saanud, tuli uus olukord – sarnane, kuid sügavam. Kui ta arvas, et ta on õppinud armastust, pidi ta õppima veel sügavamat armastust. Kui ta arvas, et ta on õppinud andestust, tuli uus võimalus andestada veelgi sügavamalt.
Ta mõistis siis, et õppetunnid ei kao, nad ainult muutuvad kvaliteedilt.
Esimene õppetund oli alati lihtsaim versioon – nagu esimesed tähed, mida laps õpib kirjutama. Aga elu ei jätnud teda paigale, vaid viis järgmisele tasandile, kus samad teemad ilmusid, kuid kõrgemal ja sügavamal viisil.
Järvevesi virvendas kergelt ja Mirel vaatas enda peegelpilti. Kas see tähendab, et elu on lõputu test?
Ei. See tähendas, et elu on lõputu kasvamine.
Me ei käi õppetunde uuesti läbi, vaid me elame neid aina teadlikumalt ja sügavamalt – kuni neist saab tarkus. 