Ühes väikeses külas elas mees nimega Elias ja naine nimega Leena. Nad olid abielus juba aastaid, kuid nende vahel valitses üha suurem vaikus. Elias töötas päevad läbi põllul, Leena hoolitses kodu eest, kuid nende südamed kasvasid üksteisest kaugemale.
Ühel päeval otsustasid nad minna vana targana tuntud naise juurde, kes elas küla serval. „Me ei mõista enam teineteist,“ ütles Elias. „Tundub, nagu me ei näeks üksteist sellisena, nagu me päriselt oleme,“ lisas Leena.
Tark naine kuulas ja viis nad kaevu juurde. See oli sügav ja vaikne kaev, mille vesi peegeldas iga vaatleja nägu.
„Vaadake kaevu ja öelge, mida te näete,“ ütles tark naine.
Esmalt kummardus Elias. „Ma näen ennast,“ ütles ta.
Siis vaatas Leena. „Mina samuti,“ lausus ta.
Tark naine noogutas. „See on teie probleem. Te vaatate, kuid näete ainult iseennast. Kui soovite tõeliselt mõista teineteist, siis ärge otsige peeglit, vaid otsige sügavust. Küsige, mis on teise hinges, ja kuulake päriselt, mitte ainult omaenda mõtteid.“
Elias ja Leena mõistsid, et nende suhe oli muutunud kaevuks, mille vett nad küll kasutasid, kuid mille sügavusse nad ei olnud ammu vaadanud. Nad hakkasid omavahel taas rääkima, mitte ainult sõnade, vaid ka kuulamise ja mõistmise kaudu.
Ja peagi ei olnud nad enam kaks eraldi peegeldust, vaid üks tervik – nagu kaev, mille vesi peegeldab mitte ainult nägusid, vaid ka tähistaevast.
Sest inimväärikus mehe ja naise vahel ei seisne selles, kes räägib valjemini, vaid selles, kes kuulab sügavamalt. 
