Oli kord kuningas, kes valitses rikka ja võimsa riigi üle. Tema loss oli täis kulda ja tema rahvas elas justkui külluse keskel. Kuid vaatamata sellele kasvas rahva seas rahulolematus – inimesed tundsid, et kuningas oli neist kaugenenud. Ta kuulas vaid oma nõunikke ja nägi vaid hiilgust enda ümber, mitte neid, kes selle riigi üles ehitasid.
Ühel päeval tuli vana naine kuningapalee ette ja palus, et teda lastaks kuninga juurde. Valvurid naersid, kuid tema silmis oli midagi, mis sundis neid talle teed andma. Kui ta kuninga ette jõudis, võttis ta kotist välja kaks vana, mõranenud savikaussi ja asetas need trooni ette.
„Mida see tähendab?“ küsis kuningas üllatunult.
„Need on sinu rahva südamed,“ vastas naine rahulikult. „Kui nad on terved ja hoitud, kannavad nad vett ja toidavad maad. Kui nad aga mõranevad, jookseb neist välja kogu jõud ja elujõud kaob. Sina oled meie valitseja – sa pead otsustama, kas parandada need kausid või lasta neil lõplikult puruneda.“
Kuningas vaatas mõranenud kausse ja vaikis pikalt. Esimest korda nägi ta oma rahvast mitte kui alluvaid, vaid kui inimesi, kelle elu ja saatus sõltus tema tegudest. Ta mõistis, et kuld ja võim ei määra kuninga väärikust – määravaks saab see, kuidas ta kohtleb oma rahvast.
Sellest päevast alates avas kuningas oma palee uksed. Ta kuulas oma rahvast, hoolitses nende vajaduste eest ja kohtles neid austusega. Ja mida rohkem ta nende eest hoolitses, seda rohkem õitses riik.
Sest tõeline kuningas ei valitse mitte hirmuga, vaid väärikusega – ja väärikus algab austusest nende vastu, kes sulle usaldatud on.