Elas kord inimene, kes kogu elu oli püüdnud hästi hakkama saada. Mitte lihtsalt enda jaoks, vaid teiste silmis. Ta valis hoolikalt sõnu, kontrollis naeratust, tegi otsuseid, mis pälvisid heakskiitu. Ja iga kord, kui talle öeldi“Tubli, sa oled imeline!”, tundis ta kergendust. Järelikult ma sobin. Järelikult olen piisav.
Aga kui kiitust ei tulnud, või kui keegi vaikis või vaatas lihtsalt mööda, tekkis tunne, justkui oleks ta teinud midagi valesti. Ja nii hakkas tema elu koosnema nähtamatust lavast – pidevast etendusest, mille publikuks oli maailm tema ümber.
Ăśhel päeval, pärast järjekordset hetke, kus ta oli öelnud “jah”, kuigi sĂĽda oleks tahtnud öelda “ei”, jäi ta seisma. Ta kĂĽsis endalt: “Kellele ma selle kõigega meeldida ĂĽritan?”
Ja veel olulisem: “Miks ma usun, et keegi teine teab paremini, kas ma olen piisav?”
Selles küsimuses ärkas vaikne taipamine.
Ta mõistis, et ta on õppinud end defineerima läbi teiste pilkude, mitte läbi enda tõe.
Sellel hetkel sai temast nii õpilane kui õpetaja.
Ta vaatas iseendale otsa ja ütles: “Vabane soovist meeldida. Vabane vajadusest olla heaks kiidetud.
Ole väärikas, isegi kui keegi ei plaksuta.”
Ta hakkas harjutama vaikuses elamist.
Ta ĂĽtles ausalt, kui midagi ei sobinud.
Ta ei selgitanud end lõputult.
Ta tegi asju, mis tekitasid temas endas rahu – ka siis, kui teised seda ei mõistnud.
Alguses oli see raske. Vaikus kiituse asemel tundus külm. Aga iga päevaga kasvas ta tugevamaks. Mitte valjemaks, mitte nähtavamaks – vaid pärisemaks.
Ja ĂĽhel hetkel avastas ta midagi, mida ta polnud varem tundnud:
vabaduse.
Mitte vabaduse teha, mida iganes. Vaid vabaduse olla, kes ta on, ilma et keegi peaks seda heaks kiitma.
Sest tema ise oli hakanud ennast nägema mitte läbi publiku, vaid läbi tõe.
Vabane vajadusest pälvida kiitust.
Sest tõeline väärikus ei sõltu sellest, mida teised arvavad – vaid sellest, mida sina ise tead.
Ja kui sa saad iseendaga ausaks,
siis leiadki õpetaja, keda oled kogu aeg otsinud.
Ta elab sinus.