Oli kord vana rändur, kes kandis oma kaelas väikest hõbedast ripatsit. See ei olnud kallis ehteasi, pigem meenutas see amuletina kantud tõotust. Inimesed, keda ta oma teekonnal kohtas, märkasid seda ja vahel küsisid, mis seal sees on. Ta naeratas alati salapäraselt ja vastas: “See on tarkuse kingitus, mida ma kasutan ainult siis, kui elu muutub liiga raskeks või liiga ilusaks.”
Ühel päeval, kui rändur jõudis väikesesse külasse, oli seal suur lein. Keegi kallis inimene oli lahkunud ja kogu küla tundus mattunud vaikusesse ja pisaratesse. Rändur istus leinakogunemisel vaikselt teiste seas, kuulas, hoidis käsi süles. Ja kui hetk oli õige, võttis ta oma ripatsi kaelast ja ulatas selle vanale naisele, kelle silmad olid nutmisest kuivad.
Naine avas väikese hõbekarbikese. Selle sees oli pisike pabeririba. Sellel seisis: “Ka see läheb mööda.”
Naine hingas sügavalt sisse. Need sõnad ei võtnud valu ära, aga need andsid talle midagi kallimat – lootust.
Aastaid hiljem, kui samas külas tähistati pulmi, istus sama vana naine rõõmust säravate nägude keskel. Ta naeratas, kuid silmis oli midagi muud – teadmine. Ta silitas nüüd juba enda kaelas olevat sama ripatsit. Ja kui teda tabas hetke kergus ja ilu, avas ta selle taas. Seal olid ikka needsamad sõnad: “Ka see läheb mööda.”
Ükski tunne ei jää igaveseks. Ei rõõm ega valu. Elu voolab, muutub ja liigub edasi – ja just selles voolamises peitub nii rahu kui ka ilu.