Üks rändur tuli õpetaja juurde, silmad täis segadust ja süda täis küsimusi.
„Ma palvetan, ma usun, ma loodan… Miks ei juhtu midagi? Miks Jumal ei vasta?” küsis ta.
Õpetaja vaikis hetke ja võttis seejärel oma kotist välja väikese peotäie pähkleid. Ta ulatas need rändurile ja ütles: „Vaata, need on kingitus Jumalalt.”
Rändur võttis need vastu, vaatas neid käes ja kortsutas kulmu.
„Aga need on ju kinnised. Ma ei saa neid süüa,” nurises ta.
Õpetaja naeratas.
„Just. Jumal annab pähkleid, aga ta ei purusta neid. Ta annab sulle võimalused, aga mitte valmis tulemused. Sinu töö on murda kest, et jõuda sisuni.“
„Aga miks ta ei võiks neid mulle juba avatult anda?“ küsis rändur.
„Sest siis jääksid sa nõrgaks,“ vastas õpetaja vaikselt. „Ainult pähkli purustamine kasvatab jõudu. Ainult läbi pingutuse, läbi valiku, läbi sisemise kasvu, jõuad sa tõelise toiduni – ja tarkuseni.“
Rändur jäi mõttesse. Ta vaatas oma peos olevaid pähkleid ja mõistis – tema elu ei ole karistus, vaid kutse.
Kutsub üles õppima. Pingutama. Kasvama. Ja ise avanema.
Me palume Jumalalt lahendusi, aga tihti annab ta meile õppimiseks materjali. Iga pähkel su peopesas on potentsiaal – aga ainult sina saad selle avada. Ja alles siis maitseb elu tõeliselt.