Ta oli mu maailm. Iga hommik algas tema naeratusega, iga õhtu lõppes tema häälega. Ma armastasin teda üle kõige maailmas. Siis ta lahkus.
Jäin üksi küsimusega: miks? Miks ta mind maha jättis? Mõistsin, et see küsimus ei olnud ainult minu oma. Seda küsivad nii naised kui ka mehed. Need, keda vahetati kellegi või millegi vastu, ja need, kelle armastatu lahkus igaveseks.
Kui süütunnet poleks, ei oleks ka valu. Aga valu on. Sest me kõik tunneme endal süüd. Ometi on igaühel oma tee, oma õppetunnid. Tema vajas midagi muud. Mina vajan nüüd mõistmist.
Mõistsin, et tema lahkumine ei olnud karistus, vaid peegel. Peegel, mis näitas mulle mind ennast. Sest iga lõpp on algus. Ja iga valu on kutse kasvada.
Nii ma seisan nüüd, mitte enam küsimusega “miks?”, vaid mõttega: “Mis edasi?”
Aeg möödus. Alguses oli iga päev nagu tühjus, mille sees ma ekslesin. Kuid tasapisi hakkasin märkama väikeseid asju: hommikupäikese soojust, kohvitassi aroomi, linnulaulu akna taga. Need olid hetked, mis tõid mind tagasi olevikku.
Ühel päeval, jalutades pargis, nägin last, kes naeris südamest, ja see naeratus puudutas mind. Tundsin, et elu voolab endiselt, ja mina olen selle osa. Hakkasin kirjutama päevikut, kuhu panin kirja oma tunded, mõtted ja unistused. See aitas mul mõista, et valu ei pea olema lõpp, vaid võib olla uue algus.
Kohtasin uusi inimesi, jagasin oma lugu ja kuulasin nende omi. Mõistsin, et me kõik kanname endas lugusid kaotusest ja taastumisest. Need ühendavad meid ja aitavad kasvada.
Nüüd, kui vaatan tagasi, näen, et tema lahkumine oli kingitus, mis sundis mind leidma iseennast. Ma ei ole enam see, kes ma olin, vaid keegi, kes on õppinud armastama elu kõigi selle varjunditega.
Sest iga kord, kui vanast loobud, sünnib sinus uus kuningas. Ja elu sosistab pehmelt: “Kuningas on surnud. Elagu kuningas.”