Keegi ei märganud päris täpselt, millal ta vanaks jäi. Aastaid ei olnud veel palju, aga silmad olid muutunud tuhmunuks. Mitte väsimusest, vaid millestki nähtamatust — otsekui kustunud sisemisest valgusest.
Elu oli läinud turvaliseks ja harjumuspäraseks. Hommikud nägid välja nagu õhtud. Mõtted kordusid. Päevad täitusid kohustuste ja vaikimisega, mitte avastamise või süvenemisega.
Ühel päeval kõndis ta mööda peeglist. Mitte harjumuspäraselt kiiresti pilku vältides, vaid peatus. Ja midagi temas küsis: “Kus ma olen? Mitte maailmas, vaid iseendas.”
See kĂĽsimus oli nagu seeme. Ta ei teadnud veel, kuhu see viib, aga tundis, et tahab teada, mis temas tegelikult peitub.
Ta hakkas märkama vaikseid kihte enda sees. Tundeid, mida oli varem matnud. Soove, mida kunagi julges unistada. Valusid, millele ei olnud kunagi antud häält. Aga iga avastus ei toonud mitte väsimust, vaid elavnemist. Justkui oleks uks avanenud koju, kuhu ta polnud ammu sisenenud.
Ta õppis, et iseenda tundmaõppimine köidab meeli ja teeb õnnelikuks.
Et pole huvitavamat teekonda kui avastada, kes ta tegelikult on.
Et enese tundmine ei tähenda üksnes teadmiste kogumist, vaid nende kasutamist – mõistmiseks, tervendamiseks, kasvamiseks.
Ta ei tüdinenud sellest teekonnast. Sest ta teadis, et see on lõputu protsess, mille ilu seisnebki selles, et valmis ei saa kunagi.
See ei olnud vägivaldne muutumine. Ei midagi sellist, mis rebiks või lõhuks. See oli hingekosutav. Pehme. Justkui sügiseselt küps õun, mis langeb oma ajas. Kõik sündis seestpoolt. Ta hakkas end taas usaldama. Ja sellest sündis valgus, mis peegeldus ka silmadesse.
Inimesed hakkasid taas märkama tema sära. Keegi küsis: „Mis on su saladus?“
Ta naeratas.
„Ma lihtsalt ei jäta iseennast maha.“
Vanaks ei tee meid aastad. Vanaks teeb meid see, kui me lõpetame enda tundmaõppimise.
Noorus ei kao ajaga — see elab meis edasi, kuni oleme valmis vaatama enda sisse.
Mitte kriitikaga, vaid uudishimuga. Mitte hinnates, vaid armastades.