Sõbrune, armu ja pühendu💛

Elu koputas talle õlale, aga ta ei pööranud pead.

Ta oli liiga hõivatud ootamisega.

Ootamisega, et tuleks miski suur, miski, mis raputaks ta lõpuks lahti.

Ta ootas hetke, selgust, kirge.

Kuni elu sosistas: „Alusta väiksemalt. Alusta päriselt. Alusta sellega, mis su kõrval.“

Ta õppis uuesti sõbrunema. Mitte ainult inimestega, vaid hommikute, vaikushetkede, omaenda varjude ja veidrustega.

Ta vaatas peeglisse ilma hinnanguta.

Lubas endal lihtsalt olla.

Istuda päikeselaigus, ilma põhjenduseta.

Sõbrunes kohvi aroomiga. Tuule paitusega. Ebatäiuslikkusega.

Ja siis, tasapisi… ta armus.

Mitte korraga. Mitte plahvatades.

Aga vaikselt.

Nagu kevad, mis ei küsi,

kas talv on valmis lahkuma.

Ta armus sellesse, mis oli päriselt kohal.

Iseendasse.

Oma teekonda.

Ühe inimese naeratusse, mis ei nõudnud midagi vastu.

Ja kui armastus oli juurdunud,

sai ta lõpuks aru: Ilma pühendumiseta on kõik vaid mööduv ilu.

Pühendumine ei tähendanud lukustamist.

See tähendas valikut.

Iga päev.

Valikut hoida. Valikut jääda. Valikut süveneda, ka siis, kui lihtsam oleks taanduda.

Sõbrune. Armu. Pühendu.

See polnud juhis armueluks. See oli juhis eluks.

Sõbrune iseendaga, et sa saaksid end vastu võtta.

Armu hetke, et sa saaksid selles viibida.

Pühendu sellele, mis on päris —

et see saaks kasvada, süveneda ja kanda.

Elul on palju kingitusi.

Aga suurimad neist avanevad ainult neile,

kes ei jookse pidevalt edasi…