Ühel päeval leidis noor vares vana raamatulehe, mille tuul oli metsas okste vahele kandnud. Leht oli rebitud, poolik, aga seal seisis midagi tähtsat — midagi, mida vares lugeda suutis:
„Targad tunnevad maailma seestpoolt.“
See lause pani teda särama. „Ma olengi nüüd tark!“ kraaksatas ta uhkelt. „Ma tean, mida targad teavad!“
Ta kleepis lehe endale tiiva külge, et kõik näeksid, ja hakkas metsas ringi kõndima, nõu andma igale, kes mööda läks.
Ta õpetas siilile, kuidas okkaid kanda. Ta seletas jänesele, kuidas porgandit närida. Ta noomis oravat, et see ei sorteerinud oma tammetõrusid piisavalt teaduslikult.
Algul kuulati teda, sest tal oli ju “raamatu sulg”. Aga mida rohkem ta rääkis, seda kaugemaks jäid teised. Nad tundsid, et vares kuulas harva ja mõistis veel harvem.
Ühel vihmasel ööl tuli tema juurde vana öökull. Vares hakkas kohe kraaksuma:
„Kas sa teadsid, et tarkus tuleb seestpoolt? Ma lugesin seda raamatust!“
Öökull vaatas talle rahulikult silma ja ütles:
„Jah. Aga see, kes teab ainult ühest lausest, ja usub, et teab kõike – see unustab kuulamise, ja muutub narriks, kes ei tea, kui vähe ta teab.“
Vihm pesi maha raamatulehe, mis oli ammu juba tuhmunud. Vares vaatas oma sulge, mis polnud enam eriline.
Ta jäi vaikseks. Ja esimest korda — ta kuulas. Tuult. Ööd. Metsaloomi. Ja lõpuks… iseennast.