Ühel ööl, kui maailm magas ja ükski kell ei tiksunud, leidsin end vaikuses, mis ei olnud tühi, vaid… elus. See polnud uni, see polnud ärkvelolek. See oli ruum kuskil kahe vahel.
Ja seal… ootas mind keegi.
See ei olnud Jumal. See ei olnud inimene.
See oli Südametunnistus.
Ta istus rahulikult, käed süles, silmad helged. Ma tundsin kohe, et ta tunneb mind kauem, kui mina iseennast.
„Sa tulid,“ ütles ta pehmelt.
„Jah,“ vastasin. „Ma arvan, et mul on lõpuks aeg küsida…“
Ta noogutas. „Küsi, laps.“
Ma hingasin sügavalt.
„Miks inimesed valetavad?“
„Sest nad kardavad, et tõde paljastab midagi, milleks nad pole valmis.
Valetades maailmale, loodavad nad hetkeks petta ka iseennast.
Aga tõde… ta ootab. Ta ei kao.“
Ma noogutasin.
„Aga miks mõni südametunnistus vaikib?“
Ta vaatas mind kaua.
„Ta ei vaiki kunagi.
Inimene lihtsalt keerab heli maha.
Vahel sosistan. Vahel räägin läbi südamevalu.
Aga kui mind kaua ei kuulata, muutun ma vaikseks — mitte kadunuks, vaid ootel.“
„Mis on ausus?“ küsisin tasa.
Südametunnistus naeratas.
„Ausus pole ainult see, mida sa ütled teistele.
See on see, mida sa julged öelda endale — kui kedagi pole kuulamas.
See on vaikne sirgumine, ilma tunnistajateta.
Ausus on sisemine leping iseendaga.“
Ma tundsin, kuidas need sõnad minusse vajusid.
„Aga kui ausus teeb haiget?“
„Siis see puhastab.
Valus tõde teeb haiget üks kord.
Vale teeb haiget igapäevaselt.
Tõde võib põletada, aga vale närib aeglaselt läbi südame.“
Me jäime vaikseks. See vaikus polnud piinlik, see oli püha.
„Kas aeg parandab kõik?“ küsisin lõpuks.
Südametunnistus raputas pead.
„Ei, aeg ei paranda midagi.
Aeg on lavastus.
Ausus ajas — see tervendab.
Paranemine tuleb siis, kui inimene on valmis endale otsa vaatama — ausalt ja leebelt.“
„Miks on vastutust nii raske kanda?“
„Sest see on raske. Aga mitte hukutav.
Vastutus on nagu peegel, mis ei vääna peegeldust.
See ei paku lohutust, vaid selgust.
Aga just see teebki inimese vabaks.
See on tee tagasi oma väärikuse juurde.“
„Aga kui inimene eksib ikka ja jälle?“
„Siis ta õpib. Või kordab.
Eksimine ei ole häbi.
Aga õppimata jätmine – see on viivitus su enda tõe ees.
Hing räägib, kuni ta jääb kuulmata.
Siis ta vaikib. Aga mitte igaveseks.“
Viimaks küsisin tasa:
„Kas sa oled alati meiega? Isegi nendel, kes teistele haiget teevad?“
Südametunnistus tõstis käe ja pani selle mu rinnale.
Tema hääl oli nüüd peaaegu sosin:
„Ma olen seal.
Ka siis, kui mind eitatakse.
Ka siis, kui mind summutatakse.
Ma ei kao.
Ma ei ole hääl, mis karistab.
Ma olen hääl, mis kutsub mäletama —
kes sa olid enne, kui maailm õpetas sind varjama.
Kes sa oled siis, kui kõik maskid langevad.
Ma olen sinu tuum — mitte sinu hukkamõist.“
Silmad muutusid märjaks. Ma ei pühkinud pisaraid.
Ma tundsin, et keegi tõesti näeb mind — ja ei hülga.
„Aitäh, et sa ootasid,“ sosistasin.
„Ma alati ootan,“ vastas Südametunnistus.
„Tule alati tagasi.
Ma ei süüdista.
Ma ei nõua.
Ma lihtsalt hoian — sind, su tõde ja su võimalust uuesti alustada.“
Lugu “Vestlus Südametunnistusega“ on poeetiline ja sügavamõtteline lugu öisest kohtumisest iseenda sisemise häälega. Südametunnistus vastab ausalt küsimustele valetamisest, aususest, vastutusest ja sellest, miks ta vahel vaikib. Loo keskmes on sõnum, et südametunnistus ei süüdista ega hülga — ta ootab, juhatab ja kutsub mäletama, kes me tegelikult oleme, kui kõik maskid langevad. See on kutse tõele, leebusele ja enesega leppimisele.