Ühel sumedal suveõhtul viis põllumees oma väikese poja viljapõldude vahele jalutama. Päike loojus madalale ja kuldas kõik kuldse valgusega – kõrred, taevapiiri ja isa rahuliku hääle.
Nad kõndisid vaikides, kuni poiss tõstis äkitselt käe ja osutas: „Vaata, isa! Mõned kõrred seisavad sirgelt nagu uhked sõdurid! Nad on kindlasti kõige tugevamad ja targemad!“
Teised aga, kes olid sügavalt kummargil, paistsid poisile väsinud ja elutud.
Isa naeratas, vaikis hetke ja murdis vaikse krõpsatusega maha kaks viljapead – ühe sirge, teise kummargil.
Ta ulatas need pojale.
„Ava need ja vaata, mis neil sees on.“
Poiss tegi nii ja vaatas üllatunult:
– sirgelt seisnud pea oli tühi;
– kummargil olnud pea oli täis – raske, elujõuline, valmis andma elu edasi.
Isa ütles: „Näed sa, poeg – see, kes kannab vilja, ei tõsta ennast esile. Elu ja tarkus teevad ta alandlikuks.“
Ta jäi hetkeks vait ja vaatas kaugusse, siis lisas rahulikult: „Seesama lugu on ka inimestega. Näed sa inimest, kes ütleb enda olevat targa ja ringi käib nagu tahaks ennast taevani sirutada, selle peas on niisama palju tarkust, kui ses tühjas viljapeas teri.
Tark inimene on see, kes juba ära hakkab tundma, et ta veel midagi ei tea.“
Poiss vaikis. Ta vaatas põldu uue pilguga.
Tuul liikus mööda lainetavat viljamerd ja kõik viljapead – tühjad ja täis – kõikusid korraks ühes rütmis.
Aga poiss nägi nüüd teistmoodi: ta mõistis, et tõeline väärtus ei tõsta end esile, vaid avaldub vaikses, elukandvas kummarduses.
Kes tõuseb kõrgele üksnes iseenda hiilguseks, võib jääda sisemiselt tühjaks.
Aga see, kes kummardub teadmiste, elu ja teiste inimeste ees, saab täidetud sügavuse, kaastunde ja tarkusega.
Sest tõeline tarkus ei hüüa, vaid küpseb. Vaikselt. Usaldavalt. Elu ees kummardudes.
