„Ärge ärrituge kunagi!“ manitses Vanga. „Mõistlikkuse esimene reegel on – mitte endast välja minna. Hea enesevalitsus kõneleb suurest südamest. Osake ennast valitseda, et teid ei õnnes ega õnnetuses süüdistataks pidurdamatuses, vaid imetletaks teie hingesuurust.“
See Vanga manitsus on kui südame tarkuse peegel, mille keskmes on rahumeelne kohalolu, isegi keset tormi. Kommenteerin seda mõtteviisi süvitsi ja lisan tähenduslikku konteksti:
„Ärge ärrituge kunagi!“ – see ei tähenda, et tundeid ei tohiks tunda.
Vanga ei räägi emotsioonide alla surumisest, vaid enda meelerahu austamisest. Ärritus, viha või solvumised on loomulikud, aga nende orjaks jäämine viib meid tasakaalust välja.
„Mõistlikkuse esimene reegel on – mitte endast välja minna.“
See tuletab meelde, et tõeline tarkus ei avaldu mitte teadmistes, vaid enda juhtimises. Inimene, kes suudab jääda rahulikuks isegi keerulistes olukordades, valitseb iseennast – ja läbi selle ka oma saatust.
„Hea enesevalitsus kõneleb suurest südamest.“
Siin ei räägita kõvast südamest, vaid avatud ja suurest südamest, mis suudab jääda kaastundlikuks ka siis, kui maailm pressib peale. See on vaikne tugevus, mis ei vaja karjumist ega õigustust – vaid rahulikku kohalolu.
„Et teid ei süüdistataks pidurdamatuses, vaid imetletaks teie hingesuurust.“
See on kutse kujundada endas inimese väärikust, kes ei reageeri automaatselt, vaid vastab teadlikult. Mitte maski kandes, vaid oma sisemisest kindlusest lähtudes.
Kokkuvõttes: Vanga tarkus kutsub meid valima rahu – mitte sellepärast, et maailm on rahulik, vaid selleks, et meie ise ei kaotaks end keset kaost.
Enesevalitsus pole kinnipidamine, vaid sügava vabaduse märk – vabaduse mitte lasta välisel end määratleda.