On ajastuid, kus inimene on elanud looduse rütmis – jälgides tähti, kuuldes tuult, tundes mulda oma paljaste jalgade all. Ja on ajastuid, kus inimene on loodusest eemaldunud, unustades, et me ei ole temast eraldi, vaid temast osa.
Selles vaiksel metsateel toimunud vestluses kohtuvad Õpetaja, kelle hing räägib puude keeles, ja Õpilane, kelle sees on tärganud küsimus: „Mida tähendab armastus looduse vastu – ja kas see on rohkem kui lihtsalt sõnad?“
„Loodus ei kiirusta, kuid kõik saab tehtud.“
— Laozi
„Me ei päri maad oma vanematelt, vaid laename selle oma lastelt.“
— Indiaani vanasõna
„Kui sul pole enam aega puud kuulata, on aeg vaikida.“
— Tundmatu
Õpilane: Õpetaja, ma olen hakanud viimasel ajal tundma kummalist igatsust. Nagu mu hing tahaks midagi, mida ma ei oska sõnastada. Iga kord, kui olen metsas või mere ääres, tunnen, et midagi minus rahuneb. Miks see nii on?
Õpetaja: Sest loodus räägib keeles, mida su süda mäletab, kuigi su meel on selle unustanud. Loodus ei küsi meilt, kes me oleme või kui edukad oleme. Ta lihtsalt on – ja kutsub meid ka lihtsalt olema.
Õpilane: Kas armastus looduse vastu on lihtsalt selle nautimine? Või on seal midagi sügavamat?
Õpetaja: Tõeline armastus ei piirdu naudinguhetkedega. See on hool – ka siis, kui see pole mugav. Armastus looduse vastu tähendab austust, kuulamist, ja ka vastutust. See on vaikne küsimus igal hommikul: „Kuidas saan täna vähem võtta ja rohkem anda?“
Õpilane: Aga me oleme inimesed… me vajame maju, toitu, tehnikat. Kas see tähendab, et me ei saa loodust tõeliselt armastada?
Õpetaja: Armastada loodust ei tähenda loobuda elust, vaid elada teadlikult. Armastus ei välista vajadusi – ta seab neile piiri.
See on nagu aednik, kes korjab vilju, kuid ei kurna maad. Kes istutab tagasi rohkem, kui ta võtab. See on tasakaal, mitte loobumine.
Õpilane: Ma tunnen vahel süüd, kui näen prügi või raiskamist. Aga mida saab üks inimene teha?
Õpetaja: Süü halvab. Armastus tegutseb. Üks inimene saab kuulata linnulaulu ja mitte katkestada seda. Saab istutada puu, jagada vee häält lapsega, korjata prahi vaikides. Väikesed teod, mis tehakse armastusega, loovad nähtamatu võrgustiku, mis muudab maailma.
Õpilane: Nii et loodus ei vaja mitte meie haletsust, vaid meie kohalolu?
Õpetaja: Jah. Loodus ei ole katki. Meie oleme lahti. Ja armastus on sild, mis aitab meil taas ühineda.
„Kui sa armastad maad, kõnnid sa vaiksemalt.“
— Thich Nhat Hanh
„Loodus ei ole meie taust – ta on meie algus.“
— Mary Oliver
„Inimene, kes suudab kuulata vihma, on leidnud tee oma hingeni.“
— Tundmatu
Armastus looduse vastu ei ole vaid liigutav tunne – see on eluviis. See on viis, kuidas me hingame, valime, tarbime ja loobume. See on tänulikkus iga lehe, iga tilga, iga tuulepuhangu eest.
Kui me armastame loodust, siis me ei päästa maailma. Me päästame end – taasühendudes oma tõelise olemusega.
Sest loodus ei küsi meilt midagi… aga ta pakub kõike. Küsimus on vaid selles: Kas me veel kuulame?