Naiseks olemine ei ole ainult roll, vaid seisund – sügav, voogav ja ürgne vägi, mis ei allu siltidele ega vormidele. Läbi sajandite on naiselikkust piiritletud, raamitud, tõlgendatud… tihti meeste pilgu läbi. Aga mis siis, kui mees ei vaataks naist kõrvalt, vaid kõrvuti? Kui ta ei tahaks mõista teda mõistusega, vaid kuulata südamega?
Selles kujuteldavas intervjuus kohtuvad Naine, kes on õppinud end mitte ainult hoidma, vaid lõpuks ka avama, ja Mees, kes ei esita küsimusi, et valitseda, vaid selleks, et paremini mõista. See on vestlus mitte meeste ja naiste erinevustest, vaid sellest, kui püha ja jõuline on olla Naine.
„Naise vägi ei tule tema võimest teha kõike ise, vaid tema julgusest tunda sügavalt ja elada tõeliselt.“
— Clarissa Pinkola Estés
„Naine on elu jõgi – mitte selleks, et olla taltsutatud, vaid selleks, et temas koos voolata.“
— Tundmatu
„Kus naine austab iseenda rütmi, sünnib maailmas rahu.“
— Thich Nhat Hanh
Mees: Kui sa ütled „naiseks olemise vägi“, mida sa sellega mõtled? Meeste maailmas kõlab „vägi“ sageli nagu jõud, millega midagi vallutatakse. Aga sina kõlad teistmoodi.
Naine: Sest see vägi ei tule survest, vaid sügavusest. Naiseks olemise vägi ei tähenda, et ma pean olema tugev mehelikul moel. See tähendab, et ma julgen olla terve – oma tundlikkuses, loovuses, intuitsioonis, emotsionaalsuses. See vägi ei vaja tõestust, ta lihtsalt on.
Mees: Kas sa oled tundnud, et maailm kardab seda väge?
Naine: Korduvalt. Sest kui naine on tõeliselt ühenduses iseendaga, ei saa teda kontrollida. Teda saab ainult austada. Ja maailm, mis on harjunud määratlema väärtust tulemuste, kiiruse ja jõu kaudu, ei oska alati seda vaikset sügavust kuulata.
Mees: Mida sa ootad mehelt, kui sa oled oma väes?
Naine: Et ta ei tunneks hirmu, vaid uudishimu. Et ta ei astuks ette ega taha, vaid minu kõrvale. Et ta ei näeks minu väge ohuna, vaid kutse koostööle. Me ei vaja päästmist ega tõestust. Me vajame kohalolu ja ruumi, kus tantsida oma rütmis.
Mees: Aga kas sa vajad üldse meest?
Naine: Ei selleks, et ellu jääda. Aga jah selleks, et koos elada. Mees, kes julgeb hoida ruumi naise väele, saab puudutada elu väga sügavalt. Me ei vaja meest, kes täidab meie tühjuse. Me vajame meest, kes ei karda, et me oleme juba terviklikud.
Mees: Ja mida mees saab naiselt õppida?
Naine: Ootamist. Kuulamist. Lahtilaskmist. Elu voolu usaldamist. Mitte alati suunamist, vaid lubamist. Naiselikkus on nagu vesi – see kannab, vormib, peegeldab, puhastab. Aga ta ei talu vangistust. Mees, kes oskab naise kohalolus pehmendada, muutub tugevamaks – mitte nõrgemaks.
Mees: (Mõtlikult.) Võib-olla ongi mees kõige rohkem mees siis, kui ta julgeb olla naise kõrval – mitte tema kohal.
Naine: Täpselt nii. Ja naine on kõige rohkem naine siis, kui ta ei pea enam kaitsma oma väge – vaid saab seda jagada.
„Naiselikkus ei ole nõrkus. See on jõud, mis sünnitab maailma uuesti – iga päev.“
— Rupi Kaur
„Kui naine mäletab oma väge, hakkab maailm end tervendama.“
— Luna Dianna
„Naise kohalolu ei vaja häält, vaid ausust. Kui ta on päriselt kohal, muutub ruum.“
— Tundmatu
Naiseks olemise vägi ei ole roll, mida mängida. See on elusoleku sügavaim rütm – vaikus, mis teab. Keha, mis tunneb. Hääl, mis räägib ka vaikides. See vägi ei nõua tähelepanu, kuid toob selguse. Ta ei küsi luba, aga vajab austust.
Mees, kes seda mõistab, ei kaota oma jõudu – ta leiab oma tasakaalu. Sest päris naine ei taha valitseda. Ta tahab voolata. Ja mees, kes ei karda voolu, saab kanda midagi haruldast – elavat, tõelist, metsikut armastust.