Me elame ajastul, kus on palju – võimalusi, infot, mugavusi, suhteid. Ja just seepärast… unustame märgata. Unustame tänada. Unustame küsida: „Mis on tegelikult kingitus – ja mis on lihtsalt harjumus?“
Sõna “iseenesestmõistetav” tundub süütu. Aga iga kord, kui me midagi või kedagi sellisena näeme, eemaldume kohalolust. Mitte miski ei ole iseenesestmõistetav, kui sa oled ärkvel.
Selles kujuteldavas intervjuus vestlevad Õpilane, kelle süda hakkab taipama, et elu ei võlgne meile midagi, ja Õpetaja, kelle pilk on harjunud nägema ka väikestes asjades suurt tähendust.
„See, mis tundub iseenesestmõistetav, on sageli kõige väärtuslikum, kuni seda enam pole.“
— Tundmatu
„Ärgates hommikul mõtle: ma olen elus. Ma hingan. See on ime – mitte norm.“
— Thich Nhat Hanh
Õpilane: Ma olen hakanud märkama, kui palju asju ma võtan iseenesestmõistetavana – puhas vesi, soe kodu, isegi sõbra olemasolu. Miks me nii kergesti unustame märgata?
Õpetaja: Sest harjumus tuimestab imetlust. Kui miski on alati olemas, muutub ta nähtamatuks. Aga nähtamatus ei tähenda tähtsusetust – see tähendab, et sinu kohalolu on kadunud.
Õpilane: Kas siis peaksin kogu aeg tänulik olema? Isegi väikeste asjade eest?
Õpetaja: Tänulikkus ei ole käsk ega viisakus. See on teadlikkus. Kui sa ärkad hommikul ja tunned, et su keha hingab – see on kingitus. Kui keegi kuulab sind tõeliselt – see on kingitus. Mitte midagi pole garanteeritud. Isegi hetk ei ole iseenesestmõistetav.
Õpilane: Aga miks me alles kaotades mõistame, mis meil oli?
Õpetaja: Sest kaotus on nagu valgus, mis näitab, mis enne varjus oli. Aga teadlik inimene ei vaja kaotust, et väärtustada. Ta kuulab. Ta näeb. Ta ütleb: „Aitäh“, veel enne, kui elu teda selleks sunnib.
Õpilane: Nii et… on võimalik elada nii, et mitte miski pole iseenesestmõistetav?
Õpetaja: Jah. See ei tähenda, et sa kogu aeg peaksid ülevoolavalt tänama – vaid et sa elad lahtiste silmadega. Et sa kohtled hetki ja inimesi nagu kingitusi, mitte garantiisid.
Sest kõige vaiksem „aitäh“ võib vahel olla kõige sügavam armastus.
„Mitte miski ei ole iseenesestmõistetav. Isegi see, et keegi on.“
— Rachel Naomi Remen
„Tänulikkus ei tee elu täiuslikuks – ta teeb ta nähtavaks.“
— Henri Nouwen
Kui me vaatame elu läbi filtri “see on ju normaalne”, muutub süda tuimaks. Aga kui me võtame hetke ja kuulame, näeme, tunnetame – siis tuleb tagasi imestus. Tänu. Pehmus.
Ja lõpuks mõistame: iseenesest pole midagi mõistetavat. Kõik, mis on, on ajutine kingitus.
Elu ei pea sulle midagi andma. Aga ta annab. Päeva. Inimesi. Võimalusi. Märka neid. Hoia neid. Ära võta mitte kedagi ega midagi… lihtsalt niisama.