Iga inimene on nagu lõuend – kannab endas varjundeid, mille on maalinud elu, teised inimesed, mälestused ja lood. On neid, kes maalivad sõnadega, teisi, kes pintsliga. Ja on neid, kes loovad lihtsalt oma kohaloluga – vaikse pilgu, sooja puudutuse või meenutusega, mis elab meis kauem kui hetk ise.
Kusagil ajahämaruses elanud inimesed uskusid, et üksi ei sünni kunagi midagi tõeliselt kaunist. Iga ilu, mis puudutab hinge, on loodud paljude silmade, südame ja ajatu mäletamise kaudu. Nõnda sündisid ka vanad pärimuslood – mitte ühe inimese mõttest, vaid paljude südamete koostantsust ajas.
See on lugu ühest vanast maalijast ja ühest noorest neiust. Kuid sügavamalt – see on lugu meist kõigist. Lugu sellest, kuidas iga elu, iga hetk ja iga looming on ühine teekond. Ja kuidas hing oskab näha värve, mida silmad ei märka.
Kord ammu, ühes väikse metsaservaga külas, elas vana maalija nimega Leena. Ta ei olnud kuulus, aga kõik külaelanikud hindasid tema maale — neis oli midagi, mis puudutas. Mitte värvid ega tehnikad, vaid tunne, mis jäi alles, kui pilk lõuendilt lahkus.
Ühel sügisõhtul, kui taevas oli vaskne ja lehed langesid vaikselt, tuli noor neiu Leena juurde, hoides käes tema viimase maali koopiat.
„Kuidas sa selle nii elusaks tegid?“ küsis ta.
„Kuidas sa teadsid, milline mu ema naer oli, või kuidas valgus meie kööki langes, kuigi sa polnud seal kunagi käinud?“
Leena naeratas ja vastas:
„Sest see maal pole ainult minu oma. Maalil on mitu autorit.“
Neiu kortsutas kulmu.
Leena jätkas: „Sinu ema rääkis mulle kord lapsepõlvelõhnast. Su vanaisa näitas mulle kiviteed, mille ta paljaste kätega ladus. Tuul jutustas, kuidas aknakardin tantsis hommikuti. Ja sina, armas laps, andsid mulle silmadesse selle helgi, mida ise ei märganud. Mina lihtsalt panin kõik selle lõuendile.“
Ta pani käe neiule õlale ja ütles: „Elus on nii: üks istutab seemne, teine kastab, kolmas nopib vilja. Aga kui viljast tehakse leib, ei küsi keegi enam, kes mida tegi. Nii on ka maaliga.“
Sellest ajast peale öeldigi külas, kui keegi tegi midagi imelist või liigutas südant: „Maalil on mitu autorit.“🎨
Igas teos, igas inimeses, igas hetkes on rohkem kui üks allikas. Me ei loo kunagi päris üksi.
„Lõuend hingest“ on pärimuslik lugu vanast maalijast Leenast, kes õpetab, et iga looming — olgu see maal, hetk või inimene — sünnib paljude panusest. Iga eluhetk on kui ühine lõuend, millele jätavad jälje sõnad, pilgud, tuuled ja mälestused. Isegi kui üks maalib pintsliga, maalivad teised oma kohalolu ja elatud eluga.
Kui lõuend saab hingamise, on sellel alati mitu autorit. Sest iga tõeline ilu sünnib jagatud valgusest, hoitud sõnadest ja vaiksetest puudutustest, mida elu ise on kaasa maalinud.
Vanad inimesed uskusid, et iga süda kannab endas teiste jälgi – ja just nendest jälgedest sünnibki meie elu suurim kunstiteos. Mitte üksinda, vaid koos.
Me ei loo kunagi päris üksi. Iga hingetõmme, iga mälestus, iga silmapilk, mis meid puudutab, jätab meisse värvi.“
– Pärimuslik mõttetera
