Igal inimesel on aeg-ajalt vajadus kaduda — mitte teiste eest, vaid iseenda sisse. Elus on hetki, mil sõnad väsitavad, rollid rõhuvad ja maailm tundub liiga valju. Just siis tõmbub inimene tagasi, vaikusesse, sisemisse ruumi, mida vana tarkus nimetab koopaks. See lugu räägib mehest, kes ei põgenenud, vaid suundus teele iseenda tõe poole. See on mõistulugu vaikusest, sisemisest rännakust ja uuesti süttinud valgusest.
Kauge metsa ääres, seal kus udu silitab puud ja jõgi räägib sosinal kividega, elas mees nimega Aron. Ta oli tuntud kui tugev ja tasakaalukas – inimene, kellele teised toetusid, kui tuul muutus liiga karmiks või elu liiga valjuks.
Kuid ühel päeval kadus Aron. Ta ei tulnud enam turule, ei kuulanud jutte ega aidanud kaasa külaplaanides. Inimesed sosistasid: „Ta on endasse tõmbunud… midagi on valesti.“
Ainult vana ravitsejanaine, kes oli näinud rohkem aastaaegu kui ükski teine, noogutas tasa. „Ta on koopas,“ ütles ta. „Koopas?“ küsisid noored. „Jah,“ vastas naine. „Igal mehel on sees koht, kuhu ta läheb, kui maailm muutub liiga lärmakaks ja tema süda vajab vaikust. See pole põgenemine, vaid sisemine palverännak.“
Metsas, kaljulõhe sees, istuski Aron. Ta ei teadnud, mida otsib, ainult seda, et kõik, mida ta seni oli ehitanud, tundus järsku kauge ja tühi. Ta oli väsinud ootustest, millele ta pidi vastama. Väsinud sõnadest, mida ta pidi ütlema. Isegi omaenda peegelpildist.
Koopas oli pime, aga see pimedus ei hirmutanud teda. Ta hakkas kuulma asju, mida välismaailmas ei kuule – oma hinge sosinaid, lapsepõlve unustatud hääli, kaotatud unistusi.
Päevade ja ööde möödudes süttis koopa sees midagi muud – tuli. Mitte leek, vaid teadmine. Ta mõistis, et tugevus ei seisne ainult andmises, vaid ka lubamises – lubamises olla väsinud, lubamises vaikida, lubamises tunda.
Kui ta lõpuks koopast väljus, ei öelnud ta palju. Aga ta pilgus oli sügav rahu ja sõnatu kindlus. Inimesed ei küsinud, kus ta oli olnud. Nad tundsid – ta oli käinud seal, kus inimene kohtub iseendaga.
Mees, kes poeb koopasse, ei kao – ta otsib. Ja kui ta sealt naaseb, toob ta endaga valguse, mis pole kellegi teise oma, vaid tema enda sees süttinud tuli.
Aroni lugu on arhetüüpne teekond inimesest, kes astub eemale välistest ootustest, et kohtuda oma sisemise häälega. Tema vaikus ei ole nõrkus, vaid küpsemise koht. Koopas ei kasva mitte hirm, vaid taipamine. Ja kui ta naaseb, ei muuda ta teisi sõnadega, vaid kohaloluga. See on meeldetuletus, et kõige sügavam kasv toimub sageli varjus, mitte laval.
Ära karda oma koopaid. Ära häbene vaikust, mida vajad. Me kõik vajame aeg-ajalt ruumi, kus laguneda, et siis tervemana tagasi tulla. Sest tõeline tuli ei sünni välisest sädemest, vaid sisemisest leegist, mis süttib, kui me julgeme olla päriselt kohal – ka siis, kui keegi ei näe. Koopasse ei minda mitte kaduma, vaid meenutama, kes me oleme ilma maskideta. Ja just see tuli, mis seal sünnib, võib valgustada teistegi teed.