Tõeline valgus ei vaja häält, vaid kohalolu.
Mere ääres, kus taevas puudutas silmapiiri ja tormid ei olnud haruldased, seisis vana majakas. Ta oli seal olnud kaua – nii kaua, et isegi kaljud mäletasid tema esimest vilgutust. Ja ometi ei muutunud ta iial: valgus süttis igal õhtul ja kustus alles koos koiduga. Ta ei küsinud, kes tuleb. Ta lihtsalt säras.
„Armastus ei hüüa läbi tuule, vaid püsib nagu majakas – kindel, vaikselt särav, juhatades sind tagasi.”
Need, kes merelt naasid, teadsid: kui majakas veel vilgub, on veel lootust. Mitte sellepärast, et keegi neid päästab, vaid sellepärast, et keegi usub nende tagasiteesse.
“Majakas ei jookse laeva juurde – ta seisab paigal.”
Vanarahvas ütles: „Tõeline tugi ei sikuta sind üles – ta ootab, kuni tuled oma jalgel.”
Ja Platoni sõnad kinnitavad: „Tõelist armastust ei leia mitte see, kes otsib, vaid see, kes oskab ära tunda.”
Armastus ei päästa tormist, aga juhatab läbi selle
Elus, nagu merelgi, tuleb torme. Tuleb segadust ja pimedust. Tuleb hetki, kus silm ei seleta teed ja hing küsib: „Kas ma olen kadunud?“ Aga just siis… ilmub majaka vilkatus. Vaikne, muutumatu. See ei ole päästmine. See on meeldetuletus.
„Kui kõik on hägune, siis tõeline armastus ei kao – ta vilgub edasi, kuni oled valmis nägema.”
Nagu Marcus Aurelius ütles: „Sisemine rahu tuleb teadmises, et valgus ei kao, isegi kui silmad ei näe.”
Vanarahval oli selle kohta lihtne ütlemine: „Kodu tuli paistab kaugele – isegi udu sees.”
Armastus ei tõmba, vaid juhatab
Majakas ei käsuta. Ta ei käsi randuda ega hoia sind kinni. Ta ei tee end eredamaks, et sind köita. Ta lihtsalt on. Ja selles olemises on jõud. Armastus, mis on vaba ja sellegipoolest kindel, on armastus, mille poole hing tõmbub.
„Armastuse keel ei kõla käsu ega ootuse kaudu – vaid läbi vaikse kohalolu, mis ütleb: ‘Ma olen siin.’”
Filosoof Rumi meenutas: „Armastus on valgus, mis ei tee haiget silmadele – see juhib südant.”
Ja vanarahvas lisas: „Kes südamega näeb, see teed ei eksi.”
Tõeline armastus ei oota, et sa oleksid täiuslik. Ta ei nõua, et sa ei eksiks. Ta ei kao, kui sa hääletad ega tuule käes kõigud. Ta lihtsalt jääb – nagu kivi, mis ei küsi, mitu korda sa möödud, vaid ootab, kuni sa istud.
„Tõeline armastus on nagu majakas – ta ei kao, kui silmapiir kaob. Ta seisab valguses, isegi siis, kui sa oled kadunud või hirmul.”
Sokratese vaimus: „Armastus ei seisne selles, et vaadata teineteisele otsa, vaid et vaadata koos samas suunas.”
Vanarahvas õpetas oma lastele: „Kus tuli vilgub, sinna süda pöördub.”
Ja võib-olla see ongi armastuse suurim vägi – ta ei sunni ega otsusta, aga ta kutsub. Ta ei jäta sind. Ja kui sa lõpuks pöördud tagasi, on ta ikka seal. Sama valgus. Sama vaikus. Sama kodutunne.