Armastuse aeglane tarkus. Meie esivanemad teadsid, et armastus ei ole äkiline leek, vaid tasa hõõguv tuli, mida toidetakse vaikuse, austuse ja igapäevase hoolimisega. Nii nagu tuli koldes vajab sütt ja hapnikku, vajab armastus ruumi ja teadlikku kohalolu. Vanarahvas ütles: “Mida vaiksem tuli, seda pikem hõõg.” Ja ka filosoof Aristoteles meenutas: “Armastus seisneb pigem andmises kui saamise ootuses.”
Aga enamik armastusi, mida ta kogenud oli, olid kui suvised tuulepuhangud – puudutasid, jahutasid, aga ei jäänud. Oli kirge, ent mitte juurt. Oli lubadusi, aga mitte juuri maas.
Ta õppis. Mitte kibestudes, vaid vaiksemaks jäädes. Mitte armastust hüljates, vaid sügavamalt kuulates.
Sokrates on öelnud: „Tõeline tarkus on teada, kui vähe me teame – ja kui palju on õppida ka armastuses.“
Ta hakkas mõistma, et tõeline armastus ei tule tormi ega hõikena. See on kohalolek. Tugi, mitte tõmme. Silmavaade, mis ei lükka ega lohista, vaid hoiab.
See on mees, kes ei püüa teda kujundada enda järgi, vaid laseb tal kasvada iseenda suunas.
Nagu vanarahvas ütles: “Armastus ei ole vangla, vaid aed.” Aed, kus kasvatatakse, mitte piiratakse.
Tõeline armastus ei palu täiuslikkust. Ta võib olla lohakas hommikul, mõtlik päeval ja haavatud õhtul. Aga ikka on keegi, kes ei vaata üle ega mööda – vaid vaatab sügavamale.
Tõeline armastus annab ruumi – mitte et eemale tõmbuda, vaid et koos hingata.
Marcus Aurelius meenutas: „Kui armastus on kooskõlas loomusega, siis ta voolab vaikse jõena, mitte ei vahuta nagu torm.“
Ta elab nüüd armastuses, mitte selle ootuses.
Ta teeb kohvi kahe tassi jagu – mitte harjumusest, vaid tänutundest. Ta kallistab meest – mitte selleks, et saada, vaid et kinkida lähedust. Ta kuulab, isegi kui meel uitab, sest ta teab – “Süda kuuleb ka vaikuses,” nagu ütleb üks vana eesti ütlus.
Ta ütleb „aitäh“ ka pesemata nõude äraviimise eest.
Sest ta mõistab nüüd – armastus ei ela mitte suurtes lubadustes, vaid väikestes kohalolekutes.
Ta teab: Tõeline armastus ei tekita kahtlust, vaid toob rahu. Ta ei ärka küsimusega „kas ma olen piisav?“, vaid teadmisega „ma olen hoitud.“
Ja kui temalt küsitaks: „Kuidas sa tead, et see on tõeline armastus?“
Ta ei vastaks kohe. Ta naerataks vaikselt. Mitte suuga, vaid silmadega. Ja sosistaks:
„Sest ma ei pea teda armastama. Ma lihtsalt elan selles armastuses. Nagu hingan. Nagu olen.
Ja meie esivanemad kinnitasid seda omal moel: „Hea armastus ei kurna, vaid kosutab.“
Selline armastus ei ole vali ega silmatorkav. See on tasa. Sügav. Juurega. Ta ei hinga läbi teise inimese, vaid tema kõrval. Ta ei tee sind tühjaks, vaid täidab.
Nagu vana tamm metsas, kes ei jookse sind kallistama, aga seisab alati seal – kui oled valmis oma sammud sinna tagasi seadma.
