Armastus ei teki mĂŒrinaga. Ta ei vajuta uksekella ega nĂ”ua tĂ€helepanu.
Ta tuleb tasa â nagu hommikune udu pĂ”lluserval vĂ”i esimene suits korstnast, mis nĂ€itab, et keegi on kodus.
Esimene kiht on veetlus â pilgud, naeratused, tĂ€rganud soov.
Teine on kĂ”hklus â âKas sina ka?â âKas mina tohin?â
Aga kolmandas kihis⊠tekib midagi, mida vanaema nimetas âsilmade Ă€ra tundmiseksâ.
See on ainulaadsus.
See ei tÀhenda, et teine on tÀiuslik. See tÀhendab, et ta on oma ebatÀiuslikkuses kordumatu.
See on hetk, kus sa ei vali enam inimest selle jÀrgi, mida ta sulle annab, vaid selle jÀrgi, kes sa tema kÔrval oled.
Mitte keegi teine ei istu seal. Mitte keegi teine ei kÔnni nii tasa.
See inimene ei tĂ€ida sind â ta ei tule nagu jĂ”gi, mis sind uputab.
Ta on nagu allikas â aeglane, aga pidev. Ja tema kohalolu⊠teeb su iseendale selgemaks.
Dialoog
Ăpilane: Ăpetaja⊠millal saab armastusest midagi rohkemat kui tunne?
Ăpetaja: Siis, kui armastus muutub Ă€ratundmiseks, mitte otsimiseks.
Kui sa enam ei kĂŒsi: âKas ta meeldib mulle?â vaid taipad: âTa on kohal.â
Vaikselt. Kindlalt. Ilma vajaduseta end tÔestada.
Ăpilane: Aga mis siis, kui see ei tundu piisavalt suurejooneline?
Ăpetaja: Ka tĂ€iskuu ei tee lĂ€rmi, kui ta tĂ”useb.
Ka armastus ei pea pÔlema leegiga, et olla soe.
Kui kellegi kĂ”rval vaikus ei tundu tĂŒhjusena, vaid rahuna, oled jĂ”udnud ainulaadsuse vĂ€ravani.
Ăpilane: Kas see tĂ€hendab, et ta on âsee Ă”igeâ?
Ăpetaja: Mitte veel. Aga see tĂ€hendab, et sa ei otsi enam mujalt.
Et tema silmavaade ei kĂŒsi midagi, kuid ĂŒtleb: âMa nĂ€en sind.â
Nii nagu vanad hinged tunnistasid teineteist â mitte sĂ”nadega, vaid vaikse olemisega.
Ăpilane: Ja kui ma ei tea, kuidas seda tunnet sĂ”nadesse panna?
Ăpetaja: Siis Ă€ra pane. Kuula oma vaikust.
Kui ta tuleb ja sa ei tunne vajadust teeselda, siis oled leidnud inimese, kes aitab sul endas koju tulla.
See ei ole armastus, mis karjub. See on armastus, mis jÀÀb.
đ Ainulaadsus rahva pĂ€rimuse keeles
Meie esiemad ei rÀÀkinud âĂ”igest inimesestâ.
Nad ĂŒtlesid: âSee, kel kĂ”rval sa ei karda vaikust.â
âSee, kel kĂ€si tunneb Ă€ra su palge kuju ka pimedas.â
âSee, kel juures oled rohkem sina, kui ĂŒksi olles.â
Ainulaadsus ei tule nÔudmise ega ootusega.
Ta ei tule ajast, mil kÔik on kindel, ega tingimustel, mida saab kontrollida.
Ta tuleb siis, kui oled valmis vaatama teise inimese silmadesse ilma vajaduseta neid muuta.
Ta tuleb siis, kui lased inimesel olla see, kes ta on â mitte ideaali varjus, vaid omaenda valguses.
Selles valguses ei pea enam midagi saavutama.
Selles kohalolus ei pea end Ôigustama.
Seal piisab sellest, et oled.
Ja et keegi teine nÀeb sind nii, nagu sina end veel nÀha ei oska.
Kui sĂŒda rahuneb kellegi kĂ”rval⊠siis tead.
See ei ole lÔpp, see on algus.
Vaikne algus⊠millel on juured.
âArmastuse vaikne sĂŒgavus ei mÔÔda sĂ”nu, vaid sĂŒdame rahu.â
â Rahvatarkus
âMĂ”ned inimesed ei astu su ellu uste paukumisega. Nad lihtsalt tulevad. Ja jÀÀvad. Ja sa taipad, et see ongi kodu.â
â PĂ€rimuse kandja
âAinulaadsus ei tĂ€henda, et teine inimene on parim. Ta on lihtsalt see, keda su sĂŒda ei taha asendada.â
â Elutark vanainimene
âKui keegi toob su hinge kerguse, ilma et ta midagi ĂŒtleks â see on ainulaadsuse kingitus.â
â Metsavaikuse mĂ”te