See lugu räägib kohtumisest, mis ei juhtunud juhuslikult. Teekäija ja Vana Naise vestlus ei ole vaid kahe inimese dialoog, vaid sügavam kohtumine eluõpetuse ja iseloomu allikaga. Vana Naine on sümbol – rahvatarkuse ja elu jooksul kogunenud teadmiste kehastus. Ta ei kehasta mitte ainult üht tegelast, vaid kogu seda vaikset pärimuse joont, mis ulatub üle põlvede ja ajastute. Temas kõneleb aeg, ja ta kuulab nii, nagu kuulavad ainult need, kes on palju näinud ja sügavalt mõistnud.
Ühel varahommikul, kui kaste veel sädeles kõrte otsas ja päike silitas metsaääri, kõndis teekäija mööda vanu radu. Ta oli noor ja rahutu hingega, otsides midagi, mida ta veel sõnadesse panna ei osanud.
Teeristi ääres istus Vana Naine – halle juukseid puntras, silmad sügavad nagu metsatiigid. Tema ees aurav kruus, mille kohal hõljus kuivade ravimtaimede lõhn.
„Kuhu su sammud viivad, noor?“ küsis Vana Naine, kui teekäija temast mööduda tahtis.
„Otsin teed, mis viiks mind parema inimeseni… ehk siis iseendani,“ vastas ta ausalt. „Aga vahel tundub, et mida rohkem ma kõnnin, seda vähem ma tean, kes ma olen.“
Vana Naine noogutas aeglaselt.
„Ära mõõda elu ainult sammudega, mida sa kõnnid mööda teed,“ ĂĽtles ta vaikselt. „Mõõda seda ka sellega, kui sĂĽgavale sa endas julged minna. Sest tee endas… on alati pikem kui tee mööda maad.“
Teekäija istus, justkui kutsutuna. Mõlemad vaatasid vaikuses tulelõngu, mis suitsesid vaikselt puude all.
„Ma arvasin, et iseloom tuleb tegudest,“ ütles teekäija mõtlikult.
„Ja tulebki,“ vastas Vana Naine. „Aga teod sünnivad südamest. Ja süda kõneleb vaiksemalt kui mõistus. Kui tuul vaibub, alles siis näeb, millest inimene tehtud on.“
Seejärel lisas ta:
🪶 „Hea nimi on kallim kui hõbe ja kuld.“
🪶 „Sõna maksab, aga tegu tõestab.“
🪶 „Inimene on oma tegu, mitte oma jutt.“
Teekäija noogutas. Need lihtsad sõnad puudutasid tema sees midagi ammust — nagu oleks keegi talle meenutanud, mida ta oli kunagi teadnud.
„Ja kui ma eksin?“ küsis ta tasa.
„Kes teisele augu kaevab, see ise sinna langeb,“ muheles Vana Naine. „Aga kes endasse augu kaevab, võib sealt ka tarkust leida. Peaasi, et sa välja ka ronid.“
Mõlemad naersid vaikselt. Kaste oli selleks ajaks haihtunud ja õhk täitus päevavalgega.
„Tee, mille valid südame järgi, kasvatab ka su iseloomu,“ ütles Vana Naine veel. „Pealispind võib särada, aga sügavus kannab. Ja sügavus ei sünni kiiruses.“
Teekäija tõusis. Ta kummardas sügavalt — mitte vanuse, vaid tarkuse ees.
„Aitäh. Ma arvan, et täna algas mu tõeline tee.“
Vana Naine ainult noogutas.
„Iseloom on nagu allikas — vaikne, ent toitev. Kui sa teda toidad aususe, kannatlikkuse ja tänuga, saab temast jõgi, mis kannab sind terve elu.“
Ja nii jätkas teekäija oma teekonda — kergem, aga sügavam. Vaiksem, aga kindlam.
Sest ta teadis nüüd: „Süda, mis ei karda tõde, on valguse kodu.“🪶
Iga samm, mida astume ausalt ja südamest, kasvatab meie iseloomu ja viib meid sügavamale iseendasse. Pärimus ei kõnele ainult minevikust – ta elab meis, kui me kuulame ja liigume edasi selguse ja tõe poole. Sest tee, mis algab südamest, viib alati koju.🪶