„Ära räägi selleks, et võita. Räägi selleks, et valgustada.“ — Marcus Aurelius
Sissejuhatus: Kui sõna saab tuuleks ja kuulamine muutub tarkuseks
Vanarahvas õpetas: „Enne mõtle, siis ültle; sõna lendu läinud, ei saa enam tagasi.“
Sõnal on jõud – see võib ehitada silla või raiuda maha metsavaikuse. Aga sõnal on ka hing. Kui kaks inimest kohtuvad oma tõdedega, siis tekib kas vaidlus või väitlus. Ent nende vahe ei ole pelgalt semantiline. Vaidlemine on tihti nagu sõnasõda, kus mõlemad võitlevad oma võidu eest. Väitlemine aga on nagu tants, kus mõtted liiguvad kooskõlas, isegi kui sammud erinevad.
Elutarkuse vahetus
Õpilane: “Õpetaja, miks tundub, et inimesed vaidlevad täna rohkem kui kunagi varem?”
Õpetaja: “Sest nad ei otsi enam tõde, vaid võitu.”
„Tark ei tõesta oma õigust; ta väljendab oma mõtet.“ — Laozi
Kui me väitleme, kuulame me mõtteid selleks, et neid mõista. Kui me vaidleme, kuulame vaid selleks, et vastata. Pärimustarkus õpetas kuulama esmalt vaikust. Enne kui vastad, kuula õhkugi selle vahel, mis öeldi ja mis jäi ütlemata.
„Inimese tarkus ei nähtu mitte selles, kuidas ta räägib, vaid kuidas ta kuulab.“ — Epiktetos
Õpilane: “Aga kui mu arvamus on tõesti tõene, kas ma ei peaks seda kaitsma?”
Õpetaja: “Tõde ei vaja kaitsmist. Ta vajab selgust. Tõde ei karju. Ta seisab vaikselt ja ootab, et teda nähtaks.”
„Sokrates ei väidelnud selleks, et veenda, vaid selleks, et äratada mõtlemine.“
Rahvas teadis öelda: „Sõna viib, kui meel ei hoia.“ Seepärast peeti vanasti väitluses au sees kõnetarkust, mitte häälekust. Meenub lugu kahest mehest, kes vaidlesid karjakoera päritolu üle, kuniks kolmas mees lihtsalt vilistas – ja koer tuli tema juurde.
„Kui sa oled vait, kui sind ei mõisteta, siis pole sa kaotanud. Aga kui sa räägid valjusti ilma, et sind kuulataks, oled raisanud mõlemad – sõnad ja vaikuse.“ — Khalil Gibran
Õpilane: “Kas väitlemine ei või muutuda vaidlemiseks, kui ego tuleb vahele?”
Õpetaja: “Ikka võib. Ent siis tuleb peegli ette minna, mitte vastast muuta.”
„Tark ei otsi vastast, vaid tasakaalu.“ — Konfutsius
Meie esivanemad rääkisid tarkust ringis, mitte laval. Sest ringis on kõigil silmside. Ja silmside on esimene kokkulepe, et sind on kuulda.
„Suu ei räägi kulda, kui kõrv ei kuula hõbedat.“ — Eesti vanasõna
Lõppsõna: Sõna kui seeme
Väitlemine ja vaidlemine on nagu kaks eri viisi seemneid istutada. Vaidleja viskab neid kõrges kaares, lootes, et mõni jääb maha. Väitleja paneb iga seemne ettevaatlikult mulla sisse, kastab ja ootab.
Meie sõnad on nagu seemned – nad kas kasvatavad või kuivatavad. Kui me mõtleme enne, kui ütleme, kui me kuulame enne, kui vastame, siis võib iga vestlus saada viljakandvaks.
Ja ehk on suurim tõde see:
„Targemaks ei tee see, kes rohkem räägib, vaid see, kes suudab vaikuses kuulata.“ — Pythagoras