Inimene õpib rääkima vara, kuid vaikima hilja.
Sõnad on kui seemned – mõned idanevad tõeks, teised kõlavad tühjalt.
Ent vahel ei ole küsimus selles, mida öelda, vaid millest vaikida.
Tõeline tarkus ei avaldu alati kõnes, vaid kohalolus, kuulamises ja vaikses tunnetuses, mis kõneleb sügavamalt kui tuhat tähte.
„Vaikuse sosin on sügavam kui sõnade kaja.“
— Eesti vanasõna
Dialoog: Õpilane ja õpetaja
Õpilane: Õpetaja… miks sa mõnikord ei vasta mulle kohe? Mõned küsimused jäävad justkui rippuma vaikusesse.
Ă•petaja: Kas sa tunned, et see vaikus on tĂĽhi?
Ă•pilane (mõtlikult): Ei. Vahel tunnen, et seal on midagi… rohkem. Aga ma ei saa aru, miks sa ei vasta kohe.
Ă•petaja: Vaata, laps…
On kĂĽsimusi, mis otsivad vastust.
Ja on küsimusi, mis äratavad sind vastuseni.
Kui ma vastan liiga vara, võtan sult võimaluse ise kuulata seda, mis sinus juba kõneleb.
„Vaikus on mõtlemise hingus. Ta ei katkesta, vaid süvendab.“
— Jan Amos Komenský (parafraas)
Õpilane: Aga maailm on lärmakas. Inimesed nõuavad selgust, kiiret reaktsiooni, seisukohta. Kas vaikimine pole siis nõrkus?
Õpetaja: Vaikimine on nõrkus ainult siis, kui ta tuleb hirmust.
Aga kui ta tuleb selgusest, on ta tugevam kui kõva sõna.
On olukordi, kus ainult vaikus ei valeta.
„Kes suudab vaikida õigel hetkel, ütleb rohkem kui see, kes räägib ilma kuulamata.“
— Eesti pärimustarkus
„Tea, et vastus lollidele on vaikimine.“
— Ceius Caevus
Ă•pilane: Kas tark inimene siis ei ĂĽtle midagi rumaluse vastu?
Õpetaja: Tark inimene ei tõsta tõde müüriks, vaid peegliks.
Kui inimene ei otsi mõistmist, ei saa teda veenda – isegi mitte tõde karjudes.
Aga kui ta seisab vaikuse ees, võib ta lõpuks kuulda iseennast.
„Ära vasta alpidele nende rumaluse järgi, et sina ise ei sarnaneks nendega.“
— Õpetussõnad 26:4
Pärimuslik lisatarkus
Vanarahvas teadis: „Vaikustki on mitut moodi – üks on tühi, teine täis tarka meelt.“
Ja öeldi veel: „Tark ei pea vaidlema, sest temal on rahu.“
„Vaikimine pole alati nõrkus – vahel on see sügavaim vastus.“
— Eesti mõttetarkus
„Vaikus ei ole põgenemine sõnade eest.
Vaikus on ruum, kus tõde saab tulla nähtavale ilma, et teda pressitaks.
Mõned vastused tuleb kuulata läbi vaikuse, mitte leida lausest.“
Vaikus pole tühjus ega põgenemine – ta on sisemise küpsuse märk.
Tõeline õpetus ei peitu mitte alati öeldus, vaid selles, millest teadlikult vaikiti.
Seal, kus sõnad lakkavad, võib alata kuulamine.
Ja kuulamise sügavuses hakkab kõnelema ISE – see, kes ei vaja aplausi ega vaidlust, vaid ainult tõde.
Oma õpetuses juhatab vaikus meid tagasi iseenda juurde:
kannatlikkusse, kohalolusse, enesevaatlusesse.
Sest just seal – sõnade taha jäänud ruumis – sünnib tõeline taipamine.
„Mõned vastused tuleb kuulata läbi vaikuse, mitte leida lausest.
#elutarkusevahetus