đŸ€ŽOlen see, mida vaikselt kaotan

 
Eesti vanasĂ”na ĂŒtleb: „TĂŒhja koha asemele tuleb uus.“ Kaotus on elu lahutamatu osa. MĂ”nikord kaotame midagi jĂ€rsku ja valusalt, mĂ”nikord vaikselt, peaaegu mĂ€rkamatult. Just need vaikselt kaotatud asjad – harjumused, illusioonid, tĂŒhjad ootused – kujundavad meid salajas kĂ”ige rohkem. Nad jĂ€tavad meie sisse ruumi, mille kaudu saab tulla midagi uut.
đŸ€ŽElutarkuse vahetus
Õpilane: Õpetaja, miks ĂŒtled, et olen see, mida ma vaikselt kaotan?
Õpetaja: Sest kaotus nĂ€itab, kes sa oled ilma selleta, mis on Ă€ra vĂ”etud. Ja just see „ilma“ kujundab sinu olemust.
Õpilane: Aga kuidas saab kaotus mind paremaks muuta?
Õpetaja: Kui kaotad selle, mis sind koormas, saad kergemaks. Kui kaotad selle, mis sulle oli kallis, Ă”pid, mis on asendamatult sinu sees.
Õpilane: Kas kaotus on siis kingitus?
Õpetaja: Mitte alati, aga sageli on ta tee puhastaja. Vaikne kaotus – see, mida ei kuulutata ja millest ei tehta suurt numbrit – Ă”petab rohkem kui suur draama.
Õpilane: Ja kuidas ma tean, et kaotatud asi oli aeg kaotada?
Õpetaja: Kui see, mis kadus, ei hoia sind enam tagasi ja sinu hing saab hingata vabamalt, siis oli see Ă”ige kaotus.
đŸ€Žâ€žOlen see, mida vaikselt kaotan“ tĂ€hendab, et kaotused – eriti need, mida keegi ei nĂ€e ega mÔÔda – kujundavad meie iseloomu ja avavad uksi muutustele. PĂ€rimus rÀÀgib mehest, kes iga kevad viskas oma aitadest vĂ€lja kĂ”ik, mida ta aasta jooksul polnud kasutanud. Ta ĂŒtles: „Kui ma ei ole seda vajanud, on see vĂ”tnud minu ruumi asjata.“ Sama on ka meie elus – vaikselt kaotatud asjad annavad ruumi sellele, mis on tĂ”eliselt vajalik.
#Elutarkusevahetus
Ostukorv