Aurelius Varennos on öelnud: „Anne ärkab siis, kui inimene lõpetab maailma kuulamise ja alustab enda kuulamist — sest tõeline ärkamine algab seestpoolt, mitte väljast.“
💗On öeldud, et anne on hinge vaikne kingitus, kuid veel enam — see on kutse.
Kutsub mitte suureks saama, vaid tõeseks saama.
Iidne pärimustarkus ütleb: “Anne ei sünni inimeses, vaid inimene sünnib anniga.”
Sel teekonnal kohtuvad õpetaja ja õpilane, kaks häält sama tõe erinevatelt kallastelt.
💗Dialoog
Õpilane: „Õpetaja, miks tundub mulle, et minu anne on peidus? Nagu ma otsiksin midagi, mis on alati sammu võrra eespool?“
Õpetaja: „Sest anne ei lase end taga ajada.
Ta avaneb siis, kui sina järel jooksmise lõpetad. Anne ei jookse eest — sina jooksed endast mööda.“
Õpilane: „Kuidas ma teda siis märkan? Kas on märke või juhiseid?“
Õpetaja: „Anne ilmub sinna, kus su süda muutub vaikseks ja käed loomulikuks.
Tema tunned ära kergusest, mitte pingutusest.
Märgid on alati olemas — neid ei pea otsima, vaid kuulama.“
Ta vaikib hetkeks ja lisab: „Anne räägib sinu keeles, mitte maailma keeles.“
Õpilane: „Aga kas anne võib hirmutada? Mõnikord tunnen, et olen just selle pärast seda vältinud.”
Õpetaja: „Anne ei hirmuta. Hirm tekib siis, kui sa arvad, et anne peab olema suur, nähtav või eriline.
Aga anne on vaid üks küsimus:
‘Kas sa julged olla see, kes sa oled?’
See küsimus võib hirmutada, mitte anne ise.“
Õpilane: „Mis on inimese vastutus oma andega?”
Õpetaja: „Vastutus on lihtne: Ärata mind. Kasuta mind. Jaga mind.
Anne magab seni, kuni inimene teda ei kutsu.
Aga kui inimene kutsub… siis hakkab anne elama tema kaudu, mitte tema jaoks.“
Õpilane: „Kas anne kannab mind eluteel?“
Õpetaja: „Anne ei kanna sind — ta avab tee, millel käimine muutub kergemaks.
Inimene, kes järgib oma annet, ei käi enam vastu elu puhangutele.
Ta liigub koos nendega.“
💗Kokkuvõte: Anne on hinge mälestus, mida inimene kannab nagu seemet —
mõnikord märkamata, mõnikord kartusega, aga alati just nii, nagu elu parasjagu lubab.
Anne ärkab siis, kui inimene lõpetab enda võrdlemise ja alustab enda kuulamist.
Ta ei vaja tunnustust, vaid ruumi.
Ta ei vaja austust, vaid lubamist.
Kui inimene hoiab oma annet, hoiab anne teda.
Ja kui inimene jagab oma annet,
siis sünnib maailmas valgus, mis kestab kauem kui üksainus elu.
„Kui anne lõpuks avaneb, ei muutu inimene suuremaks — ta muutub ehtsamaks. Ja ehtsus ongi inimese suurim valgus.” — Helena Theros
💗💗💗