„Armastus algab hetkest, mil loobume teisest ideaali tegemisest ja hakkame teda nägema sellisena, nagu ta on.” — Carl Gustav Jung
On tõde, mille ees inimesed seisavad sageli alles pärast pikki katseid, pettumusi ja murdumisi: teist inimest ei ole võimalik muuta.
Isegi kui me seda teadvustame, teeme südames kõik siiski katseid:
me loeme teise käitumist, püüame mõjutada, suunata, veenda, parandada, ümber kujundada…
kuni lõpuks avastame, et iga muutmise katse on vaid üks: vastupanu elule endale.
Sest elu, oma mĂĽstilises tarkuses, toob iga hinge siia omal kujul, omal ajal ja omal teekonnal.
Ja ükski inimene ei jää teiseks — elu ise hoolitseb selle eest.
Õpetaja ja õpilase dialoog
Õpilane: „Õpetaja… miks tundub mulle vahel nii raske mõista ja aktsepteerida teist inimest? Miks ma ikka ja jälle püüan teda muuta?”
Õpetaja: „Sest sa arvad, et kui teine muutub, muutub ka sinu valu.
See on hinge vana eksitus: otsida rahu teise muutumises, mitte enda ärkamises.”
Õpilane: „Aga konstellatsioonitarkus ütleb: „Teise muutmine on vastupanu elule — elu ei jäta kedagi teiseks.”
Mida see tegelikult tähendab?”
Õpetaja: „See tähendab, et iga hing kõnnib oma teed.
Me võime soovida, et ta käiks kiiremini, teistmoodi või teises suunas…
kuid elu vool juhib teda siiski omal ajal.
Kui sa püüad teda muuta, püüad muuta elu ennast — ja see on võimatu.”
Õpilane: „Seega… püüdes teist muuta, ma ei austa tema teekonda?”
Õpetaja: „Just nii.
Meie töö ei ole teise teed kujundada.
Meie töö on näha teda selgelt ja hoida oma teed avatuna, et armastus voolaks — mitte suruks.”
Õpilane: „Aga miks on nii raske lasta olla? Kas see on hirm?”
Õpetaja: „Hirm ja ähmastunud nägemine.
Me kardame, et kui teine ei muutu, jääme me millestki ilma: turvatundest, tähelepanust, armastusest, kuuluvusest.
Aga tõeline rahu tuleb hetkest, mil lased lahti mõttest, et elu peaks käima sinu plaani järgi.”
Õpilane: „Kuidas siis suhe toimib, kui keegi ei muutu?”
Õpetaja: „Inimene muutub — aga mitte sinu pärast.
Ta muutub siis, kui tema aeg on kĂĽps, kui tema hing on valmis ja kui armastus, mitte surve, teda puudutab.
Ainus, keda sa saad muuta, oled sina ise.”
Tarkusehetk õpetajalt: „Kui lased teisel olla see, kes ta on, siis loob elu ise tingimused, kus mõlemad muutuvad — vabatahtlikult ja loomulikult.”
Õpilase taipamine: Õpilane jäi mõttesse ja lõpuks ütles vaikselt:
„Ma näen nüüd…
Mu soov teist muuta on olnud tegelikult soov peita oma haavatavust.
Aga kui ma luban teisel olla tema ise,
siis vabanen ka mina sellest rollist, mis mind on vangistanud.”
Ja õpetaja naeratas.
„Just sel hetkel algab armastus — puhastatud hirmust ja vajadusest.”
„Jõgi ei voola kiiremini, kui sina teda tagant lükkad.”
— Eesti vanasõna
Lõppmõtisklus: Elu ei luba meil teisi muuta, sest iga hing saab oma õppetunnid oma ajas.
Kui sul õnnestuks teine sundida muutuma, varastaksid sa talt tema teekonna.
Aga kui sa austad tema teed,
siis austab elu sinu oma.
Tõeline suhe sünnib kahest vabast hingest, mitte kahest vormitud kujust.
Kui lased teisel olla tema ise,
saab ka sina lõpuks olla sina ise.
„Inimesed ei muutu käsu peale. Nad muutuvad siis, kui armastus puudutab nende haava ja valgus näitab teed.”
— Aurelius Varennos
#elutarkusevahetus