đâValgusesse astumiseks pead olema valmis nĂ€gema oma varje.â â Meister Eckhart
đVarjukĂŒlg ei ole juhuslik defekt ega eksitus.
VarjukĂŒlg on eksistentsi teine pool â see osa meist, mida me ĂŒldjuhul ei taha nĂ€ha, sest see tundub liiga: tumedal toonil, ebameeldiv, hĂ€bivÀÀrne, valus, ohtlik vĂ”i lihtsalt âmitte minaâ.
Kuid inimene ei ole poolik olend.
Meil on valgus â potentsiaal, rÔÔm, loovus, headus, inspiratsioon.
Ja meil on vari â hirmud, instinktid, agressioon, allasurutud tunded, varjatud vajadused.
Mitte selleks, et meid hÀvitada,
vaid selleks, et meid tasakaalustada ja kĂŒpsetada.
Carl Gustav Jung ĂŒtles: âInimene saab tĂ€ielikuks alles siis, kui ta vĂ”tab omaks oma varju.â
đ Dialoog kahe hinge vahel
Ăpilane: âĂpetaja, mis on varjukĂŒlg? Miks seda nii kardetakse?â
Ăpetaja: âVari on see osa sinust, mida sa oled Ă”ppinud eitama.
See, mille kohta sa ĂŒtled: âmina ei ole selline.â
Aga just seal â peidus sinu hirmud, ihad, viha, hĂ€bi ja vĂ€givald â elab ka sinu toores jĂ”ud, loomingulisus ja potentsiaal.â
đ Mis on inimese varjuolemus?
Ăpetaja: âVarjuolemus koosneb kĂ”igest, mida me ei kannata endas nĂ€ha: viha, mida me eitame; vajadused, mida me hĂ€beneme; instinktid, mida me maha surume; haavad, mida me varjame ja potentsiaal, mida me kardame.
Vari pole halb. Ta on toores, integreerimata energia.â
Carl Gustav Jung: âSelles, mida me kĂ”ige enam kardame enda sees, peitub see, mida me kĂ”ige enam vajame.â
đ Kus varjukĂŒlg kĂ”ige sagedamini ilmutab end?
Ăpetaja: âVari nĂ€itab end kĂ”ige enam siis, kui ego kaotab kontrolli: konfliktis, hĂ€bis, armukadeduses, vihas, sĂŒĂŒdistamises, sĂ”ltuvustes, kadeduses, ihades, paanikas, kontrollikaotuses, impulsiivsuses.
Vari Ă€rkab siis, kui me tunneme ohtu, kaotust vĂ”i vallandume vanast haavast.â
Konstellatsioonitarkus: âVari on koha peal, kus tee katkeb â ja seal algab inimese lugu.â
đ Miks me varjukĂŒlge alla surume?
Ăpetaja: âSest ĂŒhiskond Ă”petab: âOle hea. Ole kena. Ole meeldiv.â
Aga inimene pole ainult valgus.
Varju alla surumine teeb inimesest lĂ”hestatud, mitte hea.â
Friedrich Nietzsche: âKes eitab oma varju, eitab oma jĂ”udu.â
đ Kuidas varjukĂŒlge teadvustada ja jĂ€lgida?
Ăpetaja: âEsimene tunnus: mĂ€rka oma vallandumisi.
Mis sind Àrritab? Mis paneb kadestama?
Mille ĂŒle sa mĂ”istad kohut? Mida sa teistes vihkad?
KĂ”ik, mida sa vihkad teises, on varjatud sinus.â
Ăpilane: âKas see tĂ€hendab, et probleem pole teises?â
Ăpetaja: âProbleem on reaktsioon, mitte objekt.â
Rumi: âTeine ei puuduta haava â ta nĂ€itab, kus haav on.â
đ Kuidas varjukĂŒlge tervendada?
Ăpetaja: âVarju ei tohi hĂ€vitada.
Varju tuleb nÀha, mÔista ja integreerida.
KĂŒsi endalt: âMis tunne see on? Kus ma seda tunnen?â
Anna tunnetele ruumi. Ăra Ă”igusta. Ăra dramatiseeri. Ăra projitseeri.
Kui tunned viha â ĂŒtle endale:
âMinus on viha. Ma nĂ€en sind.â
Kui tunned hirmu â ĂŒtle:
âMinus on hirm. Ma kuulan sind.â
Kui tunned kadedust â ĂŒtle:
âMinus on vajadus, mis pole saanud elada.â
Teadvustamine ei tÀhenda tegutsemist.
See tĂ€hendab nĂ€gemist.â
đ Tarkusehetk â Ă”petajalt
âSuurim enesearmastus pole affirmatsioon, vaid ausus: âMa ei vĂ”itle oma varjuga. Ma lasen tal rÀÀkida.â
Sest varju ĂŒlesanne pole sind hĂ€vitada, vaid sind tervikuks muuta.â
đ Ăpilase taipamine: âĂpetaja⊠ma olen veetnud oma elu varjuga sĂ”dides,
sest ma arvasin, et ta on mu vaenlane.
Aga nĂŒĂŒd nĂ€en: sees on laps, keda keegi ei kuulanud.
Vajadus, mida keegi ei mÀrganud. JÔud, mida keegi ei lubanud.
Vari pole hĂ€vitaja. Ta on sĂ”numitooja.â
PĂ€rimustarkus: âKus on varju, seal on ka pĂ€ike.â
đ LĂ”ppmĂ”tisklus: Vari pole inimese pimedus.
Vari on valgus, mida pole veel omaks vÔetud.
Mitte see, mis sind hĂ€vitab, vaid see, mis sind kutsub: kĂŒpsemaks, ausamaks, tugevamaks, tervikuks.
Ăra karda oma varju â
sest ilma varjuta pole sul sĂŒgavust.
âValgus ei ole see, mis peidab varju,
vaid see, mis laseb varjul rÀÀkida.â â Hingetarkus
đđđ

