Sissejuhatus
Eesti vanasõna ei tee vahet suurel ja väikesel elul – ta räägib inimesest sellisena, nagu ta on: rõõmus ja mures, hoolas ja hooletu, õnnes ja õnnetuses.
Rahvatarkus ei luba meil uskuda, et õnn on juhus ja õnnetus pelk halb vedamine. Pigem õpetab ta, et elu on tasakaal: kus on hool, seal on lootus; kus hooletus, seal hiilib õnnetus.
Õnn ja õnnetus ei ole vastandid, vaid kaaslased – nad käivad inimest mööda, mitte kive ega kände pidi.
1. Hooletus kui õnnetuse algus
Need vanasõnad rõhutavad inimese vastutust oma tegude eest.
- Hooletus on õnnetuse ema.
- Hooletus on õnnetuse teejuht.
- Kus hooletus, seal õnnetus.
- Hooletus ja õnnetus käivad seltsis.
- Kes hooletu, see õnnetu.
- Hoolas ettevaatamine pistab õnnetuse silmad välja.
Tarkus: õnnetus ei sünni tühjast – sageli valmistame talle tee ise.
2. Õnn kui inimese enda looming
Siin rõhutatakse inimese sisemist jõudu ja vastutust.
- Igaüks on oma õnne sepp.
- Inimene on ise oma jumal ja ise oma kurat.
- Kes õnne otsib, see õnne leiab.
- Õnne ei kuku taevast rüppe.
- Õnne mööda mees elab.
Tarkus: õnn ei ole kingitus, vaid suhe iseenda ja eluga.
3. Häda kui elu loomulik osa
Need vanasõnad lohutavad ja normaliseerivad kannatust.
- Inimene pole ilma hädata ega hernes ilma ussita.
- Igal tolal oma häda, mõnel veel kaks-kolm.
- Igal mehel oma mure.
- Linnul linnu mure, inimese inimese mure.
- Häda ei anna häbeneda.
Tarkus: häda ei tee inimest halvemaks – ta teeb inimese inimeseks.
4. Õnnetuse ootamatus ja õpetus
Siin kõlab elu ettearvamatus ja kasvav tarkus.
- Õnnetus ei hüüa tulles.
- Õnnetus ei sõida kell kaelas ega viletsus vile suus.
- Õnnetuse eest ei saa ära joosta.
- Õnnetus õpetab.
- Õnnes vaata ette, õnnetuses looda.
Tarkus: ettevaatus hoiab, lootus kannab.
5. Õnn kui rahu ja piisavus
Õnn ei ole liigne, vaid paras.
- Õnnelik, kes oma katuse all magab ja oma laua taga istub.
- Õnnelik (õnnis), kes rahul võib surra.
- Aeg kaob, aga õnn ei kao.
- Õnn ja õnnetus käivad paaris.
Tarkus: tõeline õnn on rahu, mitte rohkus.
Lühike mõte
Õnn ei ole elu, kus pole õnnetust.
Õnn on elu, kus õnnetus ei murra inimest.
Lõppsõna
Eesti vanasõna ei luba meil elu eest põgeneda ega seda süüdistada. Ta kutsub meid ärkama – hoolikaks, alandlikuks ja tähelepanelikuks.
Õnn ei hüüa tulles, aga ka õnnetus mitte. Mõlemad tulevad mööda inimest. Ja just seepärast on inimese kätes rohkem, kui ta sageli arvab: hoole, meele ja südame valik.
Kes seda mõistab, ei ela hirmus – vaid tasakaalus.