Sissejuhatus
Eesti vanasõna ei tee inimesele hinnanguid hariduse ega varanduse järgi.
Ta mõõdab inimest taiplikuse, mitte tiitlite põhjal.
Rahvatarkus teab, et tarkus ei ole see, kui palju keegi teab, vaid kui palju ta suudab mõista – ja millal ta mõistab, et ei tea veel piisavalt.
Tark näeb sisu ka vaikuses.
Rumal kuuleb ainult häält ja näeb ainult koort.
1. Taiplikkus ja pealiskaudsus
Need vanasõnad eristavad sügavust ja pealiskaudsust.
-
Targad näevad sisu, rumalad koort.
-
Mõistlik mõistab isegi, rumalale näidatakse näpuga.
-
Rumala aknad on alati tuhmid.
-
Kotis elamine ei saada künka otsa.
Tarkus: taiplikkus ei vaja karjumist ega seletamist – ta näeb ise.
2. Mõistuse piirid
Rahvatarkus on kainelt aus: mõistust ei saa sundida.
-
Mõistus pole enda teha.
-
Ega mõistust kellelegi peast sisse ei saa kallata.
-
Aru ei saa tagumikust pähe panna.
-
Ega hullu ei saa targaks teha.
-
Pime ei või pimedale teed näidata.
Tarkus: tarkus ei allu jõule ega õpetamisele ilma valmisolekuta.
3. Rumaluse tagajärjed
Siin hoiatab vanasõna tegude eest, mis sünnivad taipamatusest.
-
Rumal tantsib tarkuse pilli järgi.
-
Rumal teeb kahju, kui tuld läheb näitama.
-
Hull ajab härja lõhki.
-
Narr saab narri palga.
-
Narri asi ei lähe mitte kaugele.
Tarkus: rumalus ei jää kunagi ainult mõtteks – ta saab teoks.
4. Targa ja rumala vastandus
Need ütlused näitavad, kuidas tarkus ja rumalus maailmas liiguvad.
-
Targad sõdivad sõnadega, rumalad rusikatega.
-
Mõistlikul on üks sõna enam kui narri kümme lööki.
-
Rumal saab kirikus peksa, tark ei kõrtsiski.
-
Rumal peab ikka targemale järele andma.
Tarkus: jõud ei tee kedagi targaks, aga tarkus hoiab jõu tagasi.
5. Tõeline tarkus
Rahvatarkuse kõige sügavam kiht.
-
Tarkus pole marjana maast võtta.
-
Tarkus on enam kui rikkus.
-
Tark on see, kes tunneb, et ta alles rumal on.
-
Parem targa laitus kui lolli kiitus.
-
Ära viska pärleid sigade ette.
Tarkus: tõeline tarkus algab alandlikkusest ja eristamisest.
Lühike tarkus
Tark ei tõesta oma tarkust.
Rumal ei märka oma rumalust.
Mõte
Kõige ohtlikum ei ole teadmatus, vaid veendumus, et enam pole midagi õppida.
Lõppsõna
Eesti vanasõna ei pilka rumalat, vaid kaitseb tarkust.
Ta õpetab, et kõike ei tasu kõigile seletada,
ja mitte igaühega vaielda.
Tarkus ei ole see, mida me räägime,
vaid see, millal me vaikime, kellele räägime ja millest loobume.
Kes seda mõistab, on juba astunud sammu koore alt sisu poole.