Sissejuhatus – tarkus, mis kõnnib meist sammukese tagapool
Eesti vanasõnades on tagantjärele tarkusel eriline koht. Seda ei pilgata ega ülistata – seda tunnistatakse. Rahvatarkus teab, et inimene ei kasva sirgelt ettevaatuse peal, vaid kogemuse käänulisel rajal. Alles siis, kui asi on juhtunud, hakkab mõistus rääkima. Alles siis, kui valu on olnud, muutub arusaamine selgeks.
Tagantjärele tarkus ei ole häbiplekk, vaid inimlikkuse märk. See ütleb: ma õppisin. Eesti pärimus ei küsi, miks sa ei teadnud varem, vaid küsib vaikselt: kas sa nüüd tead?
I. Selgus sünnib alles pärast juhtunut
(Mõistmine tuleb siis, kui sündmus on möödas)
Need vanasõnad kirjeldavad, kuidas arusaamine tekib alles tagantjärele – kui tulemus on juba nähtav.
-
Pärast vihma on igaüks ilmaennustaja.
-
Pärast tormi on meri tark.
-
Tagantjärele on kõik targad.
-
Tagantjärele on kõik targad, enne ei ole ühtegi.
-
Tagantjärele on kõik rajad sirged.
Ühine tuum: Inimene mõistab olukordi paremini siis, kui risk, segadus ja määramatus on kadunud.
II. Kaotuse ja häda kaudu sündiv tarkus
(Õppetund tuleb hinnaga)
Siin avaldub arusaam, et tarkus sünnib sageli alles siis, kui midagi on juba kaotatud või katki.
-
Kui kaev kuivab, siis alles mäletatakse vett.
-
Hädas sünnib mõistus, aga hiljaks jääb.
-
Kui sild on puru, siis leitakse õige tee.
Ühine tuum: Puudus ja kriis õpetavad kiiremini kui küllus ja rahu.
III. Eksimise ja rumaluse paratamatus
(Rumalus ei ole vastand tarkusele, vaid selle eeldus)
Need vanasõnad rõhutavad, et eksimine on õppimise loomulik osa.
-
Rumalus käib ees, tarkus taga järele.
-
Ega inimene enne targaks ei saa, kui ta rumal ära ei ole olnud.
-
Ega muidu targaks ei saa, kui kooliraha ei maksa.
Ühine tuum: Tarkus ei sünni teooriast, vaid läbi kogetud eksimuste.
IV. Ennetuse puudumine ja hilinenud arusaamine
(Oleks pidanud varem…)
Siin kajastub inimlik kalduvus mõista alles pärast seda, kui oleks tulnud tegutseda.
-
Kui lehm on laudas, teatakse, kuhu aed oleks pidanud minema.
-
Pärast kukkumist oskab igaüks jalgu hoida.
-
Kui töö on tehtud, teatakse, kuidas paremini oleks saanud.
-
Kui sõna on öeldud, leitakse õige vastus.
Ühine tuum: Tagantjärele mõtlemine on lihtsam kui ettenägelikkus.
V. Hoiatus: tarkus peab viima muutuseni
(Ainult mõistmisest ei piisa)
Need vanasõnad annavad moraalse ja praktilise hoiaku: õppimine peab kanduma ellu.
-
Tagantjärele tarkusega ei tohi hauda minna.
Ühine tuum: Tarkus, mida ei rakendata, kaotab oma väärtuse.
Lõppsõna – tarkus, mis tahab elada
Eesti vanasõnad ei kutsu meid olema eksimatud. Nad kutsuvad meid olema ärganud. Tagantjärele tarkus ei ole süüdistus, vaid kutse: ära jää minevikku kinni. Õpi, muutu, liigu edasi.
Tarkus, mis ei muuda elu, jääb mõtteks.
Tarkus, mis jõuab teguviisi, saab eluks.
Ja just seda Eesti vanasõnad vaikselt, visalt ja armutult ausalt meile õpetavad.