✧ „Jumal tegutseb inimeste kaudu.“
— Augustine of Hippo
„Palveta nagu kõik sõltuks Jumalast ja tegutse nagu kõik sõltuks sinust.“
— Ignatius of Loyola
✧ Sissejuhatus
Inimene usub. Ta loodab, palvetab ja usaldab, et elu kannab teda ka kõige raskematel hetkedel. Usk võib olla tugevam kui hirm ja sügavam kui kahtlus. Kuid vahel ootab inimene imet nii kindlal kujul, et ei märka seda, kui see juba tema juurde on jõudnud.
Ühel päeval küsis õpilane õpetajalt:
„Kuidas aru saada, millal tuleb abi taevast ja millal tuleb see inimeste kaudu?“
Õpetaja vaatas teda rahulikult.
„Sageli on need üks ja seesama.“
✧ Dialoog õpetaja ja õpilase vahel
„Kas usk tähendab ootamist?“ küsis õpilane.
„Usk tähendab usaldamist,“ vastas õpetaja.
„Aga mitte alati passiivselt ootamist.“
Õpilane jäi mõttesse.
„Kas siis võib juhtuda, et inimene ootab abi… ja ei märka seda, kui see tuleb?“
Õpetaja noogutas.
„See juhtub sagedamini, kui arvatakse.“
✧ Tähendamissõna – Käed, mis ulatuvad
Õpetaja jutustas: „Räägitakse mehest, kes töötas väsimatult kiriku heaks. Ta uskus sügavalt, et Jumal kaitseb teda igas olukorras.
Ühel aastal tabas tema kodulinna kohutav veeuputus. Inimesed lahkusid oma kodudest, otsides kõrgemat ja turvalisemat paika. Aga mees jäi kohale, kindel oma usus.
Peagi oli kiriku esimene korrus vee all. Üks mööduv auto peatus ja pakkus talle küüti.
Mees raputas pead.
„Ma usun, et Jumal hoolitseb minu eest.“
Vesi tõusis kõrgemale. Mees põgenes kiriku koorirõdule. Mõne aja pärast saadeti talle appi paat.
Aga mees keeldus taas.
„Jumal päästab mind,“ ütles ta kindlalt.
Lõpuks oli terve kirik vee all ja mees klammerdus katuse külge. Taevas tiirutas helikopter. Redel lasti alla, et ta saaks pääseda.
Mees ei haaranud sellest kinni.
Ta jäi oma usule kindlaks.
Ja uppus.
Kui ta hiljem taevas seisis, küsis ta vihaselt:
„Miks sa mind ei päästnud? Ma uskusin sinusse!“
Ja talle vastati: „Kuidas nii? Ma saatsin sulle appi auto, paadi ja helikopteri.““
Õpetaja jäi vaikseks.
✧ Tarkusehetk – õpetajalt
„Usk ei tähenda seda, et ime tuleb alati nii, nagu me ette kujutame,“ ütles õpetaja tasakesi.
Ta jätkas: „Vahel tuleb abi läbi inimeste. Vahel läbi juhuste. Vahel läbi võimaluste, mis ulatuvad meieni nagu käed.“
✧ Lühike dialoog
Õpilane küsis: „Kas siis võib juhtuda, et inimene ootab imet… ja ei märka seda?“
„Jah,“ vastas õpetaja.
„Sest ta ootab, et see tuleks taeva poolt, mitte inimese poolt.“
„Aga kuidas aru saada?“ küsis õpilane.
Õpetaja ütles vaikselt: „Kui elu ulatab sulle käe, ära küsi, kust see tuli. Hoia sellest kinni.“
✧ Õpilase taipamine – integratsioon
Õpilane jäi mõttesse. Ta meenutas hetki, mil talle oli pakutud abi, kuid ta oli selle tagasi lükanud, sest ootas midagi suuremat või kindlamat.
Ta ütles tasa: „Võib-olla tuleb vastus palvetele vahel lihtsamal kujul, kui me ootame.“
Õpetaja noogutas.
„Ja just seetõttu jääb see vahel märkamata.“
Õpilane tundis, kuidas miski temas selgines. Et usk ei tähenda ainult ootamist. See tähendab ka märkamist.
✧ Lõppmõtisklus / kokkuvõte
Elu ei räägi alati valjult. Ta ei ava alati taevast ega saada suuri märke. Mõnikord tuleb abi vaiksel kujul — inimese käe, sõna või võimalusena.
Aga kui inimene ootab ainult imet, võib ta mööda vaadata sellest, mis on juba tema ees.
Usk ei tähenda silmade sulgemist.
See tähendab avatud südant.
Ja võib-olla on suurim ime see, et abi tuleb just siis, kui seda kõige rohkem vajatakse — lihtsalt teisel kujul, kui me ootasime.
„Usalda Jumalat, aga seo ka oma kaamel kinni.“
— Muhammad
„Mõnikord on vastus palvele uks, mis sinu ees avaneb.“
— Thomas Merton