🐓 Printsi lugu, kes arvas end kukeks

Kaugel ühe maa taga elas kuningas, kelle ainus poeg — noor prints — kaotas ühel päeval mõistuse.

Keegi ei teadnud, millal see juhtus. Võib-olla pärast suurt survet.
Võib-olla pärast hirmu, mida ta ei osanud kellelegi tunnistada.

Ühel hommikul puges prints palee suure söögilaua alla, heitis oma riided seljast ja kuulutas: „Ma olen kukk.“🐓

Ta kraapis põrandat, nokkis vilja, laulis kukelaulu ja keeldus puudutamast hõrgutisi, mida talle pakuti kuldsetel taldrikutel.

„Kukk ei söö hõbedast,“ ütles ta.
„Kukk ei kanna siidi.“ „Kukk ei istu troonil.“

Kuningas murdus.

Ta kutsus kohale arstid, õpetlased, preestrid, ravitsejad ja targad. Nad rääkisid, veensid, ähvardasid, lohutasid. Mõned püüdsid printsi sundida laua alt välja tulema.

Kõik katsed ebaõnnestusid.

Tundmatu tark

Ühel päeval saabus lossi tagasihoidliku välimusega mees.

„Ma arvan, et suudan printsi aidata,“ ütles ta vaikselt.

Kuningas oli meeleheitel ja andis loa.

Kõigi õukondlaste hämmastuseks võttis tark oma riided seljast ja puges printsi kõrvale laua alla.

Ta kraapis põrandat. Ta laulis kukelaulu. Ta sõi vilja.

Prints vaatas teda umbusklikult.

„Kes sa oled ja mida sa siin teed?“

Tark vaatas vastu ja küsis: „Aga kes sina oled ja mida sina siin teed?“

„Kas sa ei näe?“ vastas prints pahaselt. „Ma olen kukk!“🐓

Tark noogutas mõtlikult.

„Tõesti? Kui kummaline sind siin kohata… sest ma olen ka kukk.“

Prints jäi vaikseks.

Kahe kukena said nad sõpradeks.

 Esimene samm

Mõne päeva pärast võttis tark särgi ja pani selle selga.

Prints ehmus. „Kas sa oled hull? Kukk ei kanna särki!“

Tark vaatas talle rahulikult otsa.

„Kas sa arvad, et kukk, kes paneb selga särgi, lakkab olemast kukk?“

Prints mõtles. Ta ei osanud vastata.

Mõne aja pärast pani ka tema särgi selga.

 Teine samm

Järgmisel päeval palus tark tuua lauale sooja leiba ja suppi.

Prints oli kohkunud. „Sa sööd nagu inimene!“

Tark naeratas.

„Kas sa arvad, et kukk, kes sööb supi, muutub inimeseks?“

Prints jäi taas mõttesse.

Nad sõid koos. Ja prints jäi endiselt kukeks.

👑 Kolmas samm

Tasapisi tulid nad laua alt välja.

Tark istus toolil. Prints istus samuti.

„Kas sa tead,“ ütles tark kord vaikselt, „et võib olla kukk ja siiski kõndida inimeste seas? Võib elada nende maailmas ja ometi mitte kaotada seda, kes sa oled.“

Prints kuulas.

Ja ühel päeval tõusis ta püsti.

Ta ei kuulutanud enam, et ta on kukk.
Ta ei kuulutanud ka, et ta on prints.

Ta lihtsalt kõndis palee saali.

Ja keegi ei märganud hetke, mil ta oli terveks saanud.

Sügavam tarkus

Kuningas tänas tarka.

„Kuidas sa seda tegid?“ küsis ta.

Tark vastas: „Ma ei püüdnud teda jõuga muuta. Ma ei naernud tema üle.
Ma ei tõmmanud teda välja tema maailmast. Ma läksin tema maailma.
Ja sealt hakkasime koos tagasi tulema.“

 Lõppmõtisklus

Mõnikord ei vaja inimene parandamist. Ta vajab mõistmist.

Mõnikord ei saa kedagi tõmmata valgusesse.
Tuleb minna temaga varju.

Sest suurim tarkus ei seisne kõrgemal seismises,
vaid laskumises.

See, kes suudab siseneda teise inimese maailma,
ilma et kaotaks iseenda, on tõeline ravitseja.

Ja võib-olla ei olnud prints tegelikult kukk.

Võib-olla ta lihtsalt kartis olla see, kelleks maailm teda kutsus.

Ja kui keegi tuli tema kõrvale, mitte vastu, leidis ta tee tagasi iseendani.

Õppetund

Tõeline abi ei sunni.
Tõeline tarkus ei ülenda.
Tõeline armastus ei alanda.

Ta laskub. Ta kuulab. Ta tõstab seestpoolt.

Ja mõnikord algab tervenemine laua alt. 🐓