Kaugel ĂŒhe maa taga elas kuningas, kelle ainus poeg â noor prints â kaotas ĂŒhel pĂ€eval mĂ”istuse.
Keegi ei teadnud, millal see juhtus. VÔib-olla pÀrast suurt survet.
VÔib-olla pÀrast hirmu, mida ta ei osanud kellelegi tunnistada.
Ăhel hommikul puges prints palee suure söögilaua alla, heitis oma riided seljast ja kuulutas: âMa olen kukk.âđ
Ta kraapis pÔrandat, nokkis vilja, laulis kukelaulu ja keeldus puudutamast hÔrgutisi, mida talle pakuti kuldsetel taldrikutel.
âKukk ei söö hĂ”bedast,â ĂŒtles ta.
âKukk ei kanna siidi.â âKukk ei istu troonil.â
Kuningas murdus.
Ta kutsus kohale arstid, Ă”petlased, preestrid, ravitsejad ja targad. Nad rÀÀkisid, veensid, Ă€hvardasid, lohutasid. MĂ”ned pĂŒĂŒdsid printsi sundida laua alt vĂ€lja tulema.
KÔik katsed ebaÔnnestusid.
Tundmatu tark
Ăhel pĂ€eval saabus lossi tagasihoidliku vĂ€limusega mees.
âMa arvan, et suudan printsi aidata,â ĂŒtles ta vaikselt.
Kuningas oli meeleheitel ja andis loa.
KÔigi Ôukondlaste hÀmmastuseks vÔttis tark oma riided seljast ja puges printsi kÔrvale laua alla.
Ta kraapis pÔrandat. Ta laulis kukelaulu. Ta sÔi vilja.
Prints vaatas teda umbusklikult.
âKes sa oled ja mida sa siin teed?â
Tark vaatas vastu ja kĂŒsis:Â âAga kes sina oled ja mida sina siin teed?â
âKas sa ei nĂ€e?â vastas prints pahaselt. âMa olen kukk!âđ
Tark noogutas mÔtlikult.
âTĂ”esti? Kui kummaline sind siin kohata⊠sest ma olen ka kukk.â
Prints jÀi vaikseks.
Kahe kukena said nad sÔpradeks.
 Esimene samm
MÔne pÀeva pÀrast vÔttis tark sÀrgi ja pani selle selga.
Prints ehmus. âKas sa oled hull? Kukk ei kanna sĂ€rki!â
Tark vaatas talle rahulikult otsa.
âKas sa arvad, et kukk, kes paneb selga sĂ€rgi, lakkab olemast kukk?â
Prints mÔtles. Ta ei osanud vastata.
MÔne aja pÀrast pani ka tema sÀrgi selga.
 Teine samm
JÀrgmisel pÀeval palus tark tuua lauale sooja leiba ja suppi.
Prints oli kohkunud. âSa sööd nagu inimene!â
Tark naeratas.
âKas sa arvad, et kukk, kes sööb supi, muutub inimeseks?â
Prints jÀi taas mÔttesse.
Nad sÔid koos. Ja prints jÀi endiselt kukeks.
đ Kolmas samm
Tasapisi tulid nad laua alt vÀlja.
Tark istus toolil. Prints istus samuti.
âKas sa tead,â ĂŒtles tark kord vaikselt, âet vĂ”ib olla kukk ja siiski kĂ”ndida inimeste seas? VĂ”ib elada nende maailmas ja ometi mitte kaotada seda, kes sa oled.â
Prints kuulas.
Ja ĂŒhel pĂ€eval tĂ”usis ta pĂŒsti.
Ta ei kuulutanud enam, et ta on kukk.
Ta ei kuulutanud ka, et ta on prints.
Ta lihtsalt kÔndis palee saali.
Ja keegi ei mÀrganud hetke, mil ta oli terveks saanud.
SĂŒgavam tarkus
Kuningas tÀnas tarka.
âKuidas sa seda tegid?â kĂŒsis ta.
Tark vastas: âMa ei pĂŒĂŒdnud teda jĂ”uga muuta. Ma ei naernud tema ĂŒle.
Ma ei tÔmmanud teda vÀlja tema maailmast. Ma lÀksin tema maailma.
Ja sealt hakkasime koos tagasi tulema.â
 LÔppmÔtisklus
MÔnikord ei vaja inimene parandamist. Ta vajab mÔistmist.
MÔnikord ei saa kedagi tÔmmata valgusesse.
Tuleb minna temaga varju.
Sest suurim tarkus ei seisne kÔrgemal seismises,
vaid laskumises.
See, kes suudab siseneda teise inimese maailma,
ilma et kaotaks iseenda, on tÔeline ravitseja.
Ja vÔib-olla ei olnud prints tegelikult kukk.
VÔib-olla ta lihtsalt kartis olla see, kelleks maailm teda kutsus.
Ja kui keegi tuli tema kÔrvale, mitte vastu, leidis ta tee tagasi iseendani.
Ăppetund
TÔeline abi ei sunni.
TĂ”eline tarkus ei ĂŒlenda.
TÔeline armastus ei alanda.
Ta laskub. Ta kuulab. Ta tÔstab seestpoolt.
Ja mĂ”nikord algab tervenemine laua alt. đ

