Lugu armastuse kadunud tervikust
Räägitakse, et kord kogunesid filosoofid pidusöögile. Laud oli kaetud leiva, oliivide ja veiniga. Õhtu oli rahulik, lampide valgus pehme ja vestlus voolas nagu vein karikates.
Kui laulud olid vaibunud ja mõtted muutunud sügavamaks, tegi üks filosoof ettepaneku: „Räägime täna armastusest.“
Teised nõustusid.
Sest armastus oli mõistatus, mis oli saatnud inimesi läbi aegade.
Siis tõusis üks filosoof ja ütles: „Kui tahate mõista armastust, tuleb meenutada, milline oli inimene alguses.“
„Kunagi ammu,“ alustas ta, „ei olnud inimene selline nagu praegu.“
„Alguses oli inimene tervik. Ta oli korraga mees ja naine – kaks nägu, kaks südant, kaks poolt ühes kehas.“
Need olendid olid tugevad ja täiuslikud.
Nad liikusid läbi maailma enesekindlalt, nagu terviklik ring, millel polnud puudust millestki.
Kuid nende jõud ja enesekindlus hakkasid jumalaid ärevaks tegema.
Räägitakse, et ühel päeval vihastas taevas nende üle. Välk lõi läbi taeva ja inimesed jagati kaheks.
Nii sündisid mees ja naine – kaks poolt, mis kunagi olid olnud üks.
Filosoof tõstis karika ja jätkas: „Sellest hetkest alates hakkas inimene otsima.“
Ta otsis midagi, mida ta ei osanud alati sõnadega seletada.
Ta otsis seda teist poolt.
„Kui kaks inimest kohtuvad ja tunnevad seletamatut tõmmet,“ ütles filosoof, „siis võib see olla äratundmine.“
Nagu kaks poolikut ringi, mis mäletavad, et nad olid kunagi üks tervik.
Teine filosoof küsis: „Kas see tähendab, et armastus on kadunud terviku otsimine?“
Esimene noogutas. „Just nii. Armastus on hinge igatsus terviklikkuse järele.“
Ta vaatas teisi lauas.
„Mees ja naine ei ole vastandid selleks, et võidelda. Nad on erinevad selleks, et täiendada.“
„Armastus on soov ja püüdlus terviku poole.“
— Platon, Pidusöök
Õhtu lõppes vaikselt. Filosoofid istusid mõtlikult ja vein karikates peegeldas lampide valgust.
Nad mõistsid midagi lihtsat ja samas sügavat.
Armastus ei ole ainult tunne. See on igatsus – igatsus leida keegi, kelle juuresolekul tunneme, et midagi meie sees saab jälle tervikuks.
Armastus on kahe poole kohtumine, mis mäletavad, et nad olid kunagi üks.
„Armastus on hinge mälu sellest, et ta on kunagi olnud tervik.“
— Platon, Pidusöök