đż Vaikuse, tasakaalu ja sisemise nĂ€gemise tee
đż Sissejuhatus
Idamaa tarkus ei rÀÀgi valjusti. Ta ei pĂŒĂŒa veenda ega vaielda.
Ta istub vaikselt, nagu vana puu mĂ€e jalamil ja ootab, kuni inimene ise jĂ”uab kĂŒsimuseni.
Hiina ja idamaine pĂ€rimustarkus ei Ă”peta ainult seda, kuidas maailmas toime tulla â ta Ă”petab, kuidas olla iseendaga kooskĂ”las.
Siin ei otsita kiireid vastuseid, vaid sĂŒgavamat arusaamist.
Sest nagu on öeldud: kes Ôpib vaatama enda sisse, see hakkab nÀgema ka maailma selgemini.
đż I. Enesetundmine ja peegel
âAinult vÔÔraste silmadega vĂ”ib nĂ€ha oma puudusi.â
đ MĂ”te: Teised inimesed on peeglid â nad nĂ€itavad seda, mida me ise ei mĂ€rka.
đż II. Tervis ja tasakaal
âĂks haigus â pikk elu, ei ĂŒhtki haigust â lĂŒhike elu.â
đ MĂ”te: VĂ€ikesed katsumused hoiavad inimest Ă€rksana ja elus.
âMeditsiin teeb terveks ĂŒksnes ravitavast haigusest.â
đ MĂ”te: KĂ”ike ei saa parandada vĂ€ljast â osa tervenemist tuleb seest.
đż III. Kannatlikkus ja meelevalitsemine
âOlles ĂŒhel pahameelehetkel kannatlik, pÀÀsed sajast kurvast pĂ€evast.â
đ MĂ”te: Ăks hetk enesekontrolli vĂ”ib Ă€ra hoida pika kannatuse.
đż IV. Inimloomus ja enesehinnang
âNaine, kes rÀÀgib oma vanusestâŠâ
đ MĂ”te: Inimese suhe iseendaga peegeldub tema sĂ”nades ja hoiakutes.
âMaailmas on ainult ĂŒks ilus laps â ja see on igal emal.â
đ MĂ”te: Armastus muudab meie nĂ€gemise â me nĂ€eme sĂŒdamega, mitte silmadega.
đż V. VÀÀrtus ja vÀÀrikus
âAustust ei vÀÀri see, kui me kunagi ei kaota, vaid see, kui me pĂ€rast igat kukkumist tĂ”useme.â
đ MĂ”te: TĂ”eline vÀÀrikus ei seisne eksimatuses, vaid taastumises.
âKui inimene teeb ĂŒksnes seda, mida kĂ€stakse, siis on ta ori. Kui ta teeb enamat kui kĂ€stud, siis on ta vaba inimene.â
đ MĂ”te: Vabadus sĂŒnnib sisemisest vastutusest, mitte vĂ€listest piiridest.
đż VI. Elu seaduspĂ€rad ja mĂ”istmine
âMĂ€e tippu viivad erinevad teed, kuid sealt paistab ĂŒhtemoodi kaugele.â
đ MĂ”te: TĂ”de vĂ”ib olla ĂŒks, kuid teekonnad selleni on erinevad.
âKriis loob vĂ”imalusi.â
đ MĂ”te: Iga raskus kannab endas uut algust.
đż VII. Vastutus ja enesevaatlus
âKiru ennast, aga mitte pĂ€ikest, et sinu aeg ei Ă”itse.â
đ MĂ”te: Vastutus oma elu eest algab iseenda vaatamisest, mitte vĂ€lise sĂŒĂŒdistamisest.
đż VIII. Tegutsemine ja valgus
âParem on sĂŒĂŒdata kĂŒĂŒnal kui kiruda pimedust.â
đ MĂ”te: VĂ€ike tegu on vÀÀrt rohkem kui suur kaebus.
đż IX. Ilu ja hinge toitmine
âKui sul on kaks leiba, siis mĂŒĂŒ ĂŒks maha ja osta valge lill, et ka su hing saaks toidetud.â
đ MĂ”te: Inimene ei ela ainult ellujÀÀmiseks â ta vajab ka ilu ja hingetoitu.
đ LĂ”ppsĂ”na
Idamaa tarkus ei sunni inimest muutuma.
Ta kutsub teda mÀrkama.
Ta ei ĂŒtle: âMine ja tee teisiti.â
Ta kĂŒsib: âKas sa nĂ€ed, mis su sees toimub?â
Ja kui inimene hakkab nÀgema, siis muutub ka tema tee.
Sest tĂ”eline tarkus ei sĂŒnni teadmiste kogumisest, vaid tasakaalu leidmisest.
Ja nii ĂŒtleb vana idamaine vaikus: Àra kiirusta maailma muutma â
Ôpi esmalt nÀgema.
Sest kui inimene Ă”pib nĂ€gema, siis ta ei ela enam pimeduses â isegi siis, kui ĂŒmberringi on öö. đż

