„Kannatus ei tulene asjadest, vaid sellest, kuidas me neid tõlgendame.”
— Epiktetos
Loobumine ei ole põgenemine, asendamine ega sisemise pinge ajutine vaigistamine.
See ei ole iha kaduda ühest seisundist teise, sest iga iha loob uue ahela.
Loobumine algab selgusest.
See on võime tuua nähtavale väär – mõtted, uskumused, ootused ja sisemised mustrid – ning lasta neil hajuda ilma vastupanu, õigustamise või asendamiseta.
Loobumine ei ole:
– igatsus selle järele, mis võinuks olla,
– süüdistus kellegi teise suunas,
– lootus, et järgmine kord läheb paremini,
– uue lahenduse otsimine vanale mustrile,
– ootuste vähendamine,
– vältimine,
– enese õigustamine,
– vajadus kinnituse või poolehoiu järele,
– mõtteline ettevalmistus või kontrolli illusioon.
Loobumine ei ole ka eneseohverdus, kibestumine ega viha.
Kõik need on vaid viisid, kuidas teadvus püüab säilitada sama mustrit uues vormis.
Tõeline loobumine ei asenda – ta lõpetab.
Ta ei lükka edasi – ta lahustab.
Kui inimene vahetab olukorra, inimese või keskkonna, kuid kannab endas sama sisemist mustrit,
ei ole toimunud loobumist – vaid paus selle kordumises.
Loobumine toimub siis, kui kaob vajadus põgeneda, parandada või asendada.
Kui nähakse selgelt, ilma hinnanguta, ja lastakse minna ilma uue lootuseta.
Seal, kus loobumine on tõeline, ei teki enam sama ringi.
Seal sünnib sisemine tasakaal.
Konstellatsioonitarkused:
„See, mida sa ei teadvusta, kordub seni, kuni see saab nähtavaks.”
„See, mida sa väldid, jääb sind juhtima.”
„Loobumine ei katkesta sidet – ta katkestab korduse.”
„Asendamine ei vabasta – vaid lükkab mustri edasi.”
„Seal, kus lõpeb vastupanu, taastub sisemine kord.”
„Vabadus ei seisne selles, et sul on kõik – vaid selles, et sa ei vaja midagi.”
— Epiktetos