🌿Kaks sõbrannat istusid väikese kohviku akna all.
Väljas sadas aeglast sügisvihma ning inimesed kiirustasid märgadel tänavatel oma mõtetega kuhugi kaugemale.
Üks neist oli vallaline. Teine oli hiljuti lahutanud pika abielu.
Mõlemad vaatasid mõnda aega vaikides auravat teetassi.
Lõpuks ohkas vallaline sõbranna ja ütles poolnaljatades: „Tead… väga raske on edukalt abielluda.“
Lahutatud naine muigas vaikselt, nagu inimene, kes oli selle lause mõlemat poolt oma elus tundnud.
Ta vaatas hetkeks vihmapiisku aknal ja vastas: „Veel raskem on edukalt lahutada.“
Vaikus nende vahel muutus korraga sügavamaks.
Sest mõlemad mõistsid midagi, mida elu õpetab alles aastatega: armastus ei ole ainult kohtumine.
Armastus on ka: vastutus, ausus, küpsus, andestamine ja oskus jääda inimeseks ka siis,
kui kõik ei lähe nii nagu unistati.
Vallaline naine segas aeglaselt teed.
„Ma arvasin alati,“ ütles ta tasa, „et kõige raskem osa on leida õige inimene.“
Lahutatud sõbranna raputas õrnalt pead.
„Ei,“ vastas ta vaikselt.
„Kõige raskem on jääda tõeliseks inimeseks suhte sees —
ja mõnikord ka selle lõpus.“
Vihm jätkas langemist.
Aga nüüd ei tundunud see enam kurb.
Pigem nagu elu ise — ilus, keeruline ja õpetav.
Mõne aja pärast lahkusid nad kohvikust.
Ja mõlemad kandsid endaga kaasa vaikset tarkust: et õnn ei sünni ainult sellest,
kas inimene jääb kokku või lahku.
Õnn sünnib sellest, kas inimene kaotab või leiab selle teekonna jooksul iseenda.
🌿„Küps armastus ei otsi täiuslikkust.
Ta otsib tõde, austust ja hingeruumi.“
— Aletheios