4. juunil tähistatakse Eestis Eesti lipu päeva — päeva, mil austatakse sinimustvalget lippu kui rahva, vabaduse ja identiteedi sümbolit.
See ei ole ainult riiklik tähtpäev.
See on päev, mis räägib:
-
kuuluvusest,
-
mäletamisest,
-
sisemisest väärikusest
ja rahva hingest.
Sellest lipust kasvas aja jooksul kogu Eesti rahva sĂĽmbol.
AastakĂĽmnete jooksul kandis sinimustvalge:
-
lootust,
-
vabaduseigatsust,
-
vaikset vastupanu,
-
ja usku, et üks väike rahvas võib jääda püsima.
Rahvas on aastate jooksul andnud sinimustvalgele palju tähendusi.
Need kolm värvi koos räägivad inimese ja rahva teekonnast:
-
läbi pimeduse,
-
valguse poole.
Lipp ei ole ainult kangas tuules.
Ta on:
-
mälu,
-
juured,
-
ja vaikne kokkulepe rahva vahel.
Vanadel aegadel peideti sinimustvalget, hoiti salaja,
anti edasi nagu pĂĽha asja.
anti edasi nagu pĂĽha asja.
Sest mõnikord ei kaitse inimene lippu ainult riigi pärast —
vaid selle pärast, et lipp meenutab talle, kes ta on.
vaid selle pärast, et lipp meenutab talle, kes ta on.
See sĂĽnnib:
-
pĂĽsimisest,
-
rahust,
-
ja julgusest jääda iseendaks ka keerulistel aegadel.
„Rahvas elab seni, kuni elab tema mälu.“
— Eesti pärimustarkus
— Eesti pärimustarkus
„Lipp ei lehvi ainult tuules — ta lehvib inimeste südames.“
— Rahvuslik mõtisklus
— Rahvuslik mõtisklus
„Väike rahvas võib olla suur oma vaimus.“
— Pärimuslik tarkus
— Pärimuslik tarkus
„Kes mäletab oma juuri, ei kao tormides.“
— Eesti vanasõnaaineline mõte
— Eesti vanasõnaaineline mõte
Sinimustvalge ei räägi ainult minevikust.
Ta räägib ka inimesest endast.
Sest igal inimesel on oma:
-
sinine lootus,
-
mustad raskused,
-
ja valge valgus, mille poole ta liigub.
Ja võib-olla peitubki Eesti lipu suurim ilu selles,
et ta ei karju.
et ta ei karju.
Ta seisab vaikselt tuules —
väärikalt, rahulikult ja püsivalt.
väärikalt, rahulikult ja püsivalt.
Nagu üks väike rahvas, kes on õppinud, et tugevus võib olla ka vaikne.

