🤍 Elutarkuse vahetus „Tunnistan, tunnustan ja väärtustan ennast“

Elutarkuse vahetus „Tunnistan, tunnustan ja väärtustan ennast“

„Inimene ei leia rahu enne, kui ta lõpetab enda eest peitumise.“
— Carl Gustav Jung

„Kes oma väärtust ei tunne, see otsib seda kogu elu teiste pilgust.“
— Eesti pärimustarkus

Õhtu oli vaikne.

Aknast langes tuppa pehme põhjamaine valgus ning vana õpetaja istus puust toolil, käed rahulikult süles.
Õpilane seisis peegli ees ja vaatas kaua iseenda peegelpilti, nagu püüaks ta näha midagi enamat kui lihtsalt oma nägu.

Lõpuks küsis ta vaikselt: „Õpetaja… miks on inimesel vahel nii raske ennast väärtustada?”

Õpetaja naeratas tasa.

„Sest inimest õpetatakse sageli olema kellelegi vajalik… enne kui teda õpetatakse olema vajalik iseendale.”

Toas jäi hetkeks vaikseks.

Ja selles vaikuses algas üks oluline vestlus.

Õpetaja ja õpilase dialoog

Õpilane: Ma märkan, et inimesed oskavad teisi kiita palju lihtsamini kui iseennast.

Õpetaja: Sest iseenda vastu ollakse sageli karmimad kui terve maailma vastu kokku.

Inimene andestab teistele vigu, aga iseenda eksimusi kannab vahel aastaid nagu raskeid kive taskus.

Vanarahvas ütles: „Kõige raskem kohtunik elab inimese enda sees.“

Õpilane: Kas siis enese väärtustamine tähendab enda armastamist?

Õpetaja: See tähendab kõigepealt enda tunnistamist.

Mitte ainult oma tugevuste…
vaid ka hirmude, vigade ja väsimuse tunnistamist.

„Kes vaatab julgelt enda sisse, selle hing muutub vaiksemaks.“
— Pärimustarkus

Õpilane: Aga miks inimesed ennast nii palju võrdlevad?

Õpetaja muigas.

Õpetaja: Sest inimene vaatab liiga tihti teiste õitsengut… ja liiga harva oma juuri.

Mõni võrdleb oma algust kellegi teise lõpuga.

Mõni vaatab ainult seda, mida tal pole, ega märka seda, mis juba temas olemas on.

„Kadestaja loeb teiste õunu, tark inimene kastab oma puud.“
— Eesti rahvatarkus

Õpilane: Vahel tundub mulle, et ma ei ole piisav.

Õpetaja vaatas talle pikalt otsa.

Õpetaja: Kas meri muutub vähem väärtuslikuks, kui ta on tormine?
Kas mets kaotab oma ilu sügisel?

Inimene arvab sageli, et väärtus tähendab täiuslikkust.
Aga elu ei loo midagi täiuslikku — ta loob midagi päris.

„Päike ei küsi luba säramiseks.“
— Vanarahva tarkus

Õpilane: Kuidas siis õppida ennast väärtustama?

Õpetaja naeratas.

Õpetaja: Alusta väikestest asjadest.

Ära räägi endaga nagu vaenlasega, puhka ilma süütundeta, õpi ütlema „ei“ ja ja lõpeta enda vähendamine, et teistel mugavam oleks.

„Kes iseennast austab, sellele muutub ka maailma austus loomulikumaks.“
— Pärimustarkus

Õpilane jäi vaikseks.

Õpilane: See kõlab lihtsana… aga tegelikult on raske.

Õpetaja hakkas vaikselt naerma.

Õpetaja: Kõige raskem töö ei ole puude lõhkumine ega kivide tassimine.

Kõige raskem töö on õppida elama rahus iseendaga.

Tähendamissõna – „Vana viiul“

Ühes vanas linnas müüdi oksjonil kulunud viiulit.

Inimesed vaatasid seda põlglikult.

„See pole enam midagi väärt,” sosistati.

Aga siis astus ette vana muusik.
Ta võttis viiuli, puhastas selle tolmust, häälestas keeled ja mängis vaikse meloodia.

Kogu saal jäi vaikseks.

Äkitselt tahtsid kõik viiulit endale.

Õpilane küsis: „Mis muutus?”

Õpetaja vastas rahulikult: „Viiul ei muutunud.
Inimesed lihtsalt kuulsid lõpuks tema tõelist heli.”

„Ka inimene unustab vahel oma väärtuse enne, kui keegi teda uuesti kuulama õpetab.“
— Pärimustarkus

Tarkusehetk – õpetajalt

„Iseenda väärtustamine ei tähenda, et inimene peab ennast kellestki paremaks.

See tähendab, et ta lõpetab uskumise, nagu oleks ta vähem väärt.”

Õpilase taipamine – integratsioon

Õpilane vaatas uuesti peeglisse.

Aga seekord mitte selleks, et otsida puudusi.

Vaid selleks, et näha inimest, kes oli: eksinud, õppinud, kartnud, armastanud, kukkunud,ja ikka edasi kõndinud.

Ja esimest korda väga pika aja jooksul ta ei kritiseerinud ennast.

Ta lihtsalt noogutas vaikselt.

Lõppmõtisklus

Inimene võib otsida väärtust: saavutustest,

teiste tunnustusest, rahast või võrdlemisest.

Aga ükski neist ei täida lõpuni seda kohta, mis vajab iseenda aktsepteerimist.

Sest kõige rahulikum inimene ei ole alati see, kellel on kõige rohkem.

Vaid see, kes ei pea enam pidevalt tõestama, et ta väärib olemas olemist.

Vanarahvas ütles: „Lill ei võistle teise lillega — ta lihtsalt õitseb.“