Vanasti räägiti ühest eeslist, kes sattus keset suurt heinamaad.
Tema ette oli pandud kaks ühesugust heinakuhja.
Üks vasakul. Teine paremal. Mõlemad olid sama suured.
Mõlemad lõhnasid värske heina järele. Mõlemad olid täpselt ühe kaugel.
Eesel vaatas vasakut kuhja.
See tundus hea. Siis vaatas ta paremat kuhja. See tundus sama hea.
„Äkki on vasak parem?“ mõtles ta.
„Aga võib-olla on parem hoopis parem?“
Ta vaatas jälle vasakule. Siis paremale. Siis jälle vasakule.
Nii möödus tund. Siis teine. Siis kolmas.
Eesel ei suutnud otsustada. Ta kartis valida vale kuhja.
Ja nii jäi ta kahe kuhja vahele seisma.
Õhtu saabus. Öö saabus.
Kuid eesel ei olnud ikka veel otsustanud.
Ning kuigi tema ümber oli külluses toitu, jäi ta nälga.
Sellest loost sündis vana rahvatarkus: „Kahe heinakuhja vahel jääb eesel nälga.“
Elus ei takista meid alati võimaluste puudus.
Vahel takistab meid hoopis otsustamatus.
Täiuslikku valikut ei pruugi olemas olla.
Kuid sageli viib ükskõik milline teadlik samm edasi kaugemale kui lõputu kõhklus.
Sest tee avaneb sellele, kes liigub.
Mitte sellele, kes jääb kahe heinakuhja vahele seisma.